Juulis kutsusime omavalitsuste keskkonnaspetsid jm huvilised võõrliikide tõrjealadele, et jagada oma seniseid kogemusi nelja võõrliigi (pargitatrad, pihlenelas, kanada kuldvits ja sügis-kuldvits ning lumimari) tõrjumisel ning arutada selle üle, millised on valdade väljakutsed seoses võõrliikidega. 

Sel aastal saime ka meie jala Hiiu folgi ukse vahele ning võimaluse korraldada üks folgi traditsioonilisi loodusretki. Meie retk viis Kassari eripalgelistele rannaniitudele, mida hobuste ja veistega karjatavad perekond Tikud – eelmise aasta parimad pärandniitude majandajad ning „Maalehe“ lugejate lemmikud - ja kuhu hoolimata sombusest hommikust (ühest viimastest enne kuumalainet) ja varajasest kellaajast oli tulnud uudistama pealt 30 folgilist.

Ka sel aastal jälgis Tartu ülikooli looduskaitsebioloogia töörühm rannaniitudel pesitsevate niidukahlajate koorumisedukust ning seiretulemused näitavad, et aasta märksõnaks on end rannaniitude asustanud rebased ning nende urud. Kokku jälgiti 178 pesa.

Ehkki on heinaaeg, siis just 2. juulil, mida oleme viimased viis aastat tähistanud pärandniitude päevana, vanarahva kalendri järgi tööd ei tehta. Seevastu kutsume sel päeval tähistama - kuidas just keegi saab ja tahab - Eesti maastikke ja pärandit. „Pärandniidud on Eesti ideaalmaastik, aastatuhandeid vana algkodu, mida me alateadlikult taga igatseme,“ ütles pärandniitude päeva tähistava kokkusaamise avasõnas kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna nõunik Hanno Zingel. 

Matsalu rahvuspargi rannaniidud on niidukahlajate jaoks olulised pesitsusalad, kahlajate suurimateks vaenlasteks aga rannaniitudel saaki jahtivad väikekiskjad. Mida rohkem kasvab rannaniitudel puid ja põõsaid, seda suurem on ka rebaste, mäkrade ja mõnel puhul ka šaakalite võimalus maas asetsevate pesade juurde hiilida ning niitudel pesitsevate lindude munadega maiustada. 

Taluperemees Reedik Kivisoo on üles kasvanud hobuste ja pärandniitude keskel ning on üks neist, kes hoiab elus pärandkultuuri ja -maastikke.