Tartu Ülikooli teadlased on uuringute käigus leidnud, et praegused rannaniidud on maas pesitseva ja sealt toitu otsiva niidurüdi, mustsaba-vigle, punajalg-tildri ja tutka jaoks liiga kitsad. Seda paljuski just nõukogude ajal rannaniitude kõrgematele osadele istutatud metsa tõttu, mis nendele avamaastiku lindudele ei sobi. Mida rohkem paikneb rannaniidul puudetukki ja põõsastikke, seda mugava on ala rebastele ja kährikutele, kes sealt hõlpsasti peidukoha leiavad ning maapinnal olevaid linnupesi rüüstavad.

Projekti alguses valisime välja 20 rannaniiduala, kus rakendame täiendavaid taastamisvõtteid. Muu hulgas hõlmab see puude ja põõsaste langetamist, veerežiimi taastamist, pilliroo likvideerimist ning väikekiskjate piiramist. Need tegevused annavad väärtuslikke teadmisi ja kogemusi, mille põhjal on võimalik edaspidi rannaniitude taastamise võtteid parandada.

Väljavalitud niidualade kogupindala on u. 4000 hektarit, millest taastamisse minevad alad moodustavad u 500 hektarit. 20 niiduala koosnevad 385 maaüksusest, millel on 326 maaomanikku, sh ka RMK, omavalitsused ja Maa-amet.

Et rannaniitude omanike ja majandajatega edasised sammud läbi rääkida, korraldasime 2021. aastal kaks õppepäeva: esimese neist juunis Hiiumaal (pildigalerii), kus paikneb enamik taastatavaid rannaniite, ning teine septembris Läänemaal.

Lisaks koostasid teadlased rannaniitude seiremetoodika, mis koosneb nii linnustiku-, taimestiku- kui ka kahepaiksete seirest ja mida kasutatakse nii enne rannaniitude taastamistööde algust kui ka pärast taastatavaid töid teatud aja jooksul.

Rannaniitude taastamisest räägib Tartu Ülikooli teadur Riinu Rannap.