Lähtudes loodavatest märgade ja kuivade metsaelupaikade tegevuskavadest, taastab RMK projekti käigus 3500 hektarit soo-lehtmetsi ja 500 hektarit kuivi metsi. Taastatavad märgade metsade alad valis 2022. aastal välja Tartu Ülikooli metsandustöörühm. 2023. aasta sügisest on esimesed taastatavad alad projekteerimisfaasis. Esimesed tööd algavad 24/25. aasta talvel.
Planeeritavatesse taastamistöödesse suhtuvad märgade metsade töörühma liikmed väga konservatiivselt. Projekteeritavatel aladel käiakse kogu olemasolev kraavivõrgustik üksikute kraavide kaupa läbi ja tihti tõstatub ka küsimus ega taastamine mõne teise vahepeal tekkinud elupaiga, liigi või muu loodusväärtuse arvelt ei käi, ja kui see peaks nii olema, siis kindlasti ei sekkuta.
Teaduspõhisus, teostatavus ja heas mõttes konservatiivsus on kogu protsessi märksõnad. Küsimuste - kus?, mida? ja miks teha? - kallal peeti tuluseid vaidlusi nii märgade metsade kava loomisel kui ka taastamisalade valikul.
26. juunil 2024 korraldas RMK esimese taastatava ala - Peterna-Laashoone - avalikustamiskoosoleku (koosoleku protokoll).
Tartu Ülikooli metsandustöörühm valis taastamist vajavad alad välja mitmes etapis:
- esialgu tehti geoinfopäringuna Natura alade piires soo-lehtmetsi hõlmavate tuumalade eelvalik;
- seejärel valiti sellest kogumist välja visuaalselt suurema kuivendusmõjuga alad, kus kuivenduskraavide sulgemine võiks parandada märgade lehtmetsade kvaliteeti;
- teises etapis eemaldati tekkinud valimist alad, mille pindala oli alla 20 hektari: selle tulemusel jäi valikusse 64 ala (kogupindalaga umbes 20 000 ha; ühe ala hinnanguline pindala 50-1000 hektarit);
- kolmandas etapis hinnati 12 tegurit, mis on nende aladega seotud, nagu näiteks puistute osakaal kogu pindalast, üle 50-aastase lehtmetsa osakaal kogu lehtmetsast, suletava kuivendussüsteemi kompaktsus, maaomandi- ja kaitsekorraküsimused ning piiranguvööndis asuva eramaa osakaal. Olemasolevad tegurid võisid anda nii positiivseid (aitab kaasa taastamise edule) kui ka negatiivseid punkte (taastamise edukust vähendavad asjaolud või juba olemasolevate väärtuste hävimise oht);
- neljandas etapis selgitati välja alade peamised probleemid, seejuures tutvusid eksperdid alade minevikuga, käsitlesid laiemat ümbruskonda, kaardistasid kaitstavate linnuliikide leiukohad, mis võivad olla häiringutundlikud ning tuvastasid alade omandivormi ja kaitsestaatuse.
Nii jäi sõelale 17 ala, mis omakorda jagunevad seitsmesse prioriteetsusrühma. Projekti "Loodusrikas Eesti" käigus lähevad taastamisse nimekirja 10 esimest ala.
Prioriteetsus A. Head, probleemivabad alad
1) Meleski (449 ha)
2) Soomaa 2 (307 ha)
Prioriteetsus B. Head alad, mõne konkreetse probleemiga
3) Peterna-Laashoone (751 ha)
4) Laulaste (452 ha)
5) Tudusoo (593 ha)
6) Mustassaare (236 ha)
7) Ohepalu 2 (468 ha)
8) Soomaa 3 (307 ha)
9) Pihla-Kaibaldi (529 ha)
Prioriteetsus C. Potentsiaalselt head alad, vajavad üldisemat taastamisperspektiivi
10) Luusika (441,6 ha)
11) Endla W osa
12) Parika 2.
13) Käntu-Kastja
+ prioriteetsus D ja E.
2022. aasta teises pooles alustas Tallinna Ülikooli soometsade töörühm esimeste alade eelseiret ning RMK valmistama ette taastamisprojektide lähteülesannet.
Esimesi maid hakatakse taastama 2024. aastal.
2022. aasta teisel poolel hakkas Tallinna Ülikooli soometsade töörühm tegema esimese kolme ala eelseiret. Tutvu märgade metsaelupaigatüübide taastamise seiremetoodikaga. Ühtlasi valmistab RMK ette taastamisprojektide lähteülesannet. Esimeste taastamistöödega saab hakata pihta 2024. aastal.
Meleski taastamisalal (449 ha) Alam-Pedja looduskaitsealal kasvab lehtmets ning et just soo- ja soostunud muldadel kasvavatest metsadest on kuivendusega enim rikutud lehtmetsi, on taastamisaladena eelistatud just sellised metsad. Ala paikneb Pedja jõe ja Emajõe üleujutuste mõjupiirkonnas ning sealses metsamassiivis on ulatuslik ja rikkalik puidutagavara.
Noorest tiheda paakskuuvõsaga kaasikust peaks veetaseme tõstmise järel kujunema ajapikku lodukaasik, kuid Meleski taastamistegevuste tulemused ei saabu kiiresti. Looduslikumate metsade väljakujunemine võtab aega inimpõlve või kaks, kuid sealne rikkalik elustik ning Pedja- ja Emajõeäärsed metsad väärivad praegusest paremat seisundit.
Foto (Laimi Truus): Meleski taastamisala servakraav on värskelt puhastatud ja süvendatud. Kraavi kuivendav mõju ulatub sügavale taastamisalasse.
Peterna-Laashoone (751 ha) taastamisala asub samuti Alam-Pedja looduskaitsealal ning seal on keskmiselt või tugevalt kuivendatud madalsoo- ja lodumetsad. Pedja jõe kaldal on alles kõrgete kännumätaste ja lopsaka rohustuga lammi-lodumetsa ning väikesed uhked vanade sangleppade, haabade ja pärnadega jõesootide ümbruse uhtlammi metsatukad.
Sellist metsa loodetakse taastamisvõtetega ka mujale saada.
Nimi Laashoone (laas=klaas) viitab klaasivabrikule. Suure puidutagavara tõttu valiti see Pedja jõe ja Emajõe vaheline metsaala 18. sajandi lõpupoole Meleski klaasivabriku, Tsaari-Venemaa suuruselt teise klaasitööstuse asukohaks. Klaasi valmistamiseks on vaja kõrget temperatuuri ja palju energiat, mille saamiseks kulus väga puitu. Seetõttu polegi Meleski ja Peterna-Laashoone piirkondades põlismetsi, vaid need alad on viimase 300 aasta jooksul palju kordi läbi raiutud. Viimatised suuremad metsaraied, ka laiemad ja sügavamad kraavid pärinevad 1960-70ndatest ning suur osa metsa kvalifitseerub kõdusoometsaks.
Veetaseme tõstmise järel peaks algama aeglane sootaimede tagasitulek ja (sinna kas külvatud või istutatud) kuusiku asendumine kasega.
Ka Peterna-Laashoone taastamistegevuste tulemused ei saabu kiiresti - sealse rikkaliku elustiku taastumine võib võtta mitu inimpõlve.
Foto (Laimi Truus): Pedja jõeäärne lamminiit on üleeuroopalise tähtsusega rohenepi elupaik ja regulaarselt niidetav lammiala. Peterna-Laashoone metsa veetaseme tõstmisel peab arvestama ka luhaniitude ligipääsetavusega – traktoriga peab pääsema neid suvel niitma.
Ohepalu 2 alal (468 ha) on Udriku järvede kõrval oosidel endiste puisniitude kohale kujunenud lopsakas, kohati laialehine mets. Ooside vahel ja neist edelas ja läänes Kaansoo pool levib madalsoomets vaheldumisi madalsoo lagendike ja taasmetsastunud raiesmikega. Taimestik on lopsakas ja liigirikas, kohati kasvab rikkalikult orhideelisi – kahelehist ja rohekat käokeelt, soo-neiuvaipa, kahkjaspunast sõrmkäppa. Kuivendamise mõju on tugev Kaanjärvede ja vanade kuivenduskraavide ümber, kus kasvavad kõdusoometsad vaheldumisi kuivendusemõjuliste madalsoometsadega. Tugevam kuivenduse mõju esineb Kaanjärve-Pala oja kraavi ja Pala tee piirkonnas.
Erinevalt teistest Ohepalu aladest, mida taastas Eestimaa Looduse Fond LIFE’i projekti „Soode kaitse ja taastamine“ käigus, jäi Ohepalu 2 veerežiim taastamata ning on hea, et viimane tükk Ohepalu elurikkast ja mitmekesisest soostikust saab tagasi looduslikuks.
Foto (Laimi Truus): Ohepalu 2 taastamisala peamine kuivendaja on Kaanjärvest Pala ojja voolav kraav. Kraavide sulgemisega paraneb kraavi ümbruse metsade seisund ja tõuseb ka järvede veetase.
Taastamisprotsess
Märja metsaelupaiga taastamise põhieesmärk on kuivenduse mõju vähendada ehk siis kraavid sulgeda. Tavaliselt ei piisa kraavi sulgemiseks ühest tammist, sest märjal ajal pühiks suurvesi selle lihtsalt minema. Seepärast rajatakse kraavile mitu tammi või suletakse kraav pinnasega täies ulatuses.
Üldjuhul tehakse pinnasetöid ekskavaatoriga. Selleks, et nii suur masin saaks liikuda, tuleb kraaviäärsetelt sihtidelt enamasti puud eemaldada. See on üks negatiivne tegur, mis taastamisega kaasneb. Kraave saab talgute korras ka käsitsi sulgeda, kuid selliseks suuremahuliseks labidatööks on keeruline inimesi leida. Teatud juhtudel on nii siiski tehtud.
Taastamise käigus või sellele järgnenud muutuste tõttu võivad saada kahjustada ala olemasolevad loodusväärtused (haruldased liigid või väljakujunenud vanade puudega metsakooslused). Taastamine on üsna kulukas ning jätab suurte masinate kasutamisel märkimisväärse kliimajalajälje. Seetõttu ei tehta taastamistöid kergekäeliselt, vaid otsitakse esmajoones alasid, mis on inimtegevusest nii rikutud, et looduslik taastumine võtaks väga palju aega.
Tartu Ülikooli professor Asko Lõhmus räägib, mida igaüks saaks meist teha metsade elurikkuse kaitseks.
Tuleb jälgida ka kuluefektiivsust. Näiteks väljakujunenud kõdusoometsas ei taastu sooprotsessid mõistliku aja jooksul ning kõrgele tõstetud veetaseme korral suur osa väljakujunenud puistust ilmselt hävib. Seega tuleb taastamisel eelistada alasid, mille väärtust märja metsaelupaigana saab efektiivsemalt tõsta.
Nii märja kui ka kuiva metsaelupaiga puhul võivad taastamistegevuste hulka kuuluda puistu hõrendamine raiega ja looduslikuma puuliigilise koosseisu kujundamine, samuti surnud puidu tekitamine. Näiteks selliste kuivade metsaelupaikade puhul, nagu seda on metsastunud luited ja oosidel paiknevad okasmetsad, võib nendega seotud ohustatud liikide elupaikade säilitamiseks kõne alla tulla kujundusraie. Samuti võiks säilitada nende elupaikade kujunemist soodustavaid tegevusi, nagu nõrgad pinnatulekahjud või ajutine nõrga koormusega karjatamine.
Enamasti on kõige parem viis elupaiga seisundi hoidmiseks ja parandamiseks see, kui inimene edaspidi ala looduslikku arengusse ei sekku.
- Lisalugemist: Märgade metsade taastamisalade valikuprotsess (Raul Rosenvaldi ettekanne RMK taastamiskonverentsil 2022. aastal)
Lisainfo
Tartu ülikooli säästva metsanduse teadur Raul Rosenvald, raul.rosenvald@ut.ee