Pärandniidu taastamine

Paljusid Eesti pärandniite ei ole pikka aega hooldatud. Sellise ala puhul tuleb niit kõigepealt taastada: raiuda puittaimestik, purustada mättad, eemaldada vana pilliroog ja/või freesida kännud ning rajada tarad. Taastatud alale ei tohi jääda raiejäätmeid, mille läbimõõt on üle 5 cm ja pikkus üle 50 cm.

Eestis leidub üle kümne pärandniidu tüübi ning iga ala taastamine ja sellele järgnev hooldamine oleneb konkreetsest niidutüübist.
 

Väiksem ala

Kuni mõne hektari suuruse niidu puhul on võimalik võsa eemaldada käsisae, mootorsae või võsalõikajaga. Võsa tuleks kokku koguda ja põletada (näiteks mõne suurema kännu kohal) või niidult ära viia kütteks või hakkepuiduks. Võsa tuleb lõigata hästi madalalt, et vähendada kännuvõsude teket ning võimaldada edasist niitmist. Hinnanguliselt võtab ühe hektari käsitsi taastamine aega paar kuud.
 

Suurem ala

Kui taastamisala on suurem, siis on otstarbekas olenevalt puittaimede tihedusest ja kõrgusest kasutada mitmesuguseid võimsamaid masinaid. Masinatega taastamine on ajatõhus: ühe hektari taastamisele kulub hinnanguliselt üks nädal. Esmalt tuleks eemaldada võsa ja puittaimestik, selleks on soovitatav kasutada giljotiini.

Umbes aasta pärast tasuks kännud kettpurustiga üle käia, et need ei ohustaks kariloomade jalgu ja et ala oleks hiljem lihtsam niita. Ühtlasi lagunevad kettpurustiga töödeldud kännud palju kiiremini kui need, millel on sirge lõikepind, kuna viimasesse on sademeveel ning seentel ja muudel lagundavatel organismidel keeruline tungida.
 

Taastamisjärgne karjatamine

Peale taastamist alusta võimalikult kiiresti hooldamisega. Taastamise järgselt on eelkõige soovitatav karjatamine. Selleks et rohukamar taastuks ning võsa ja puud peale ei kasvaks, rakenda maksimumilähedast karjatamiskoormust (kasvõi periooditi). Ajapikku võid minna üle varieeruva koormusega karjatamisele.

Kruusaaugu puisniidu freesimine

 

Giljotiinitööd Orinõmme puisniidul

 

Tara peab teenima pärandniidu taastamise ja hooldamise eesmärki ning see tuleb rajada kõige otsemat teed. Vahel on vaja tarad rajada ka merre, et kariloomad sööks rannaääre puhtaks ja ei lahkuks taastatavalt alalt.
 

Tugipostid

Aiapostideks kasutatakse enamasti armatuurrauast või immutatud puidust poste. Lühiajaliste koplite rajamiseks sobivad kerged metallotsaga plastpostid. Väga praktilised on lõhestatud tammepuidust aiapostid, mis peavad ilmastikuoludele kaua vastu. Ka kadakatüvedest postid on vastupidavad. Sobivad ka roigasaiad – nende tegemine kohalikust materjalist on igati teretulnud.
 

Piirded

Loomi tõkestava piirdena kasutatakse tänapäeval enamasti mitmesuguseid põllumajanduslikke elektrikarjuseid. Veiste puhul on tavaliselt kasutusel kahe traadiga elektrikarjus. Karjakopli kõrgema ala ümbritsemiseks on kuluefektiivsem osta jämedam elektrikarjuse traat, sest see kestab aastaid. Tihedamini liigutatavate vahetarade tarbeks sobib odavam ja peenem elektrikarjuse traat, samuti elektrifitseeritud võrk, nöör või lint. Kaugemate kohtade karjatamiseks on saadaval päikesepatareidega elektrikarjused.

Tara alt tuleks regulaarselt trimmerdada, et rohi ei kasvaks tara sisse.

Kui niit asub veekogu ääres, siis tuleb tarad ehitada veepiirini: nii söövad loomad taimestikust puhtaks ka veepiiri ja pääsevad samas ligi joogiveele. Veele ligipääsu tagamisel pole elektrikarjuse puhul alati võimalik rajada ringtara, mistõttu voolutugevus generaatorist kaugemal nõrgeneb. Sellisel juhul tasub kasutada lisageneraatoreid. Üleujutatavalt alalt tuleb tara talveks eemaldada.

Niidule, kus kaitstakse maas pesitsevaid linde, tasub püstitada n-ö rebasekindlad tarad, mis vähendavad röövlust. Selline tara koosneb mitmest üksteise peal asetsevast elektrikarjuse traadist või elektrifitseeritud võrgust. Seejuures on oluline kindlustada just tara alumine osa.

Kariloomi ohustavate suurkiskjate tõrjumiseks kasutatakse vähemalt viiest elektritraadist koosnevat tara. Selline piire peaks olema minimaalselt 1,5 m kõrgune, et hunt ei jõuaks üle hüpata.


Läbi- ja möödapääs

Karjakoplit läbiva tee puhul on võimalik kasutada erinevate lahendustega väravaid. Parimad lahendused on sellised, kus inimene või masin saab neid läbida, ilma et väravat tuleks liigutada, kuid loomad läbi ei pääse.

Üks sellistest mugavatest lahendustest on nn torusild: värava asukohta rajatakse süvend ning sellest üle asetatakse paralleelsetest torudest või kitsastest ümarpalkidest sild. Loomad taolist tõket ei ületa, samal ajal on selline väravakoht kergelt ületatav sõidukiga ja jalgsi.

Image
Torusild

Allikas: Life to Alvars

Ümber karjakopli rajatavad tarad ei tohi piirata metsloomade liikumist maastiku ülejäänud osadel ega sundida neid ületama maanteed. Näiteks poolsaare osade karjatamisel tuleb jälgida, et metsloomadele ei suletaks kogu poolsaart. Talveks või muuks perioodiks, kui kariloomi alal ei ole, tuleb karjatarad vähemalt osaliselt avada, et metsloomad pääseks sel ajal ligi ka karjatatavale alale.

Jäätmaaniiduk hekseldab peenikest võsa (oksa läbimõõt kuni 4 cm), rohustut ja väiksemaid mättaid ning paiskab heksli laiali. Hekseldamine on niidu taastamise võte, mida soovitatakse kasutada vaid ühel aastal ja millele peab kohe järgnema hooldus. Hea oleks kombineerida suvist karjatamist ja sügisest hekseldamist, kuna sel juhul jääb niidule maha vähem hekseldatud biomassi. Niita tuleb võimalikult madalalt.

Võsa saab ka freesida eri tüüpi freesidega, kuid need töötavad jäätmaaniidukist aeglasemalt ja sel meetodil taastamine on kallis.

Võsafreesi töötulemus on analoogne jäätmaaniiduki tulemusega, seejuures suudab võsafrees purustada ka jämedamat võsa (oksa läbimõõt üle 4 cm) ja suuremaid mättaid.

Kännufrees sobib suuremate kändude ja noorte puude lokaalseks purustamiseks, vähem aga rohu hekseldamiseks. See frees lõhub rohukamara täielikult ning loob künniefekti, mille mõju aruniidul ja soostunud niidul pole uuritud. Kännufreesiga on seni edukalt taastatud ohtra võsa ja kõrgete mätastega luhaniite.

Selle seadmega töötamisel jääb maapind tasane ja pole ka võsatüükaid, mis annaksid uusi kõrvalharusid, tänu millele sobib kännufrees eeskätt just niitmiseks mõeldud alale. Siiski võib niisuguse künni mõju olla üsna negatiivne, kuna see loob soodsa pinnase ruderaaltaimede levikuks.

Kui võsa on palju ja see sisaldab noori puid, siis on otstarbekas seda lõigata võsagiljotiiniga ning seejärel tuleb võsa kokku koguda. Sellest tööst jäävad aga tavaliselt järele kõrgemad kännud, mis niidetava ala puhul vajavad lisafreesimist. Kui ala taastatakse väga kinnikasvanud seisust, siis võivad kännud muutuda kõrgemaks ka lõikamise järel, kuna okka- ja lehevaris kõduneb ning vajub karjatamise käigus allapoole.

Kui ala läheb pärast taastamist karjatamisse ning tüükad võivad teha kahju kariloomadele (eeskätt on see probleemiks kadakatest ja mändidest puhastatud karjamaal), siis tuleks need tüükad purustada näiteks kettpurustiga, mis pehmendab tüügaste otsi ja kiirendab kõdunemist.

Kaua aega hooldamata soostunud niit on sageli üleni mätastunud (mätastarn, luhttarn, eristarn, pööristarn, sale tarn, sookastik jne). Mätaste eemaldamise vajadus sõltub tulevasest hooldusviisist.

  • Heinamaal takistavad isegi 10 cm kõrgused mättad niiduki tööd, mistõttu tuleb need eemaldada.
  • Karjamaa puhul pole eriti oluline kogu ala kõigist mätastest vabastada ja soisemasse kohta võib jääda ka kõrgeid mättaid. Selleks et niidukamar saaks taastuda ja taimestiku liigirikkus suureneda, tuleb mättad tasandada karjamaal u 70%-l alast.

Mättaid ja ka võsa saab külmunud pinnasel lõigata näiteks buldooseri ette kinnitatud sahaga, samuti on võimalik mättaid purustada jäätmaaniidukiga.

Niidu taastamiseks kasutatav tehnika on raske. Suured masinad, nagu harvester (langetustraktor), forvarder (kokkuveotraktor) ja ekskavaator, võivad jätta töö käigus sügavaid rööpaid, mis kahjustavad taastatavat ala. Seepärast tuleb jälgida ilmastikuolusid ning teha töid siis, kui maapind on tugev ja tahenenud. Kui vihma ajal või lume sulamise järel on maa liigniiske, siis on vaja tööd mõneks ajaks peatada. Samuti tuleb vältida soise pinnasega kohtade ületamist.

Selleks et edasine hooldus oleks lihtsam, tuleb rööpad tasandada nende tekkimisele järgneva aasta jooksul (st enne, kui rööbastele on kasvanud uus taimestik).

Raiutav puitmaterjal (nii puud kui ka põõsad) tuleb koguda sama taastamishooaja jooksul kokku ja:

  • põletada selleks sobivas kohas või
  • ladustada väljaveoks või hakkeks.

Põletamiseks või ladustamiseks sobib koht:

  • mis on ilma rohukamarata või vähese rohukamaraga;
  • mis ei paikne veel avatuna säilinud niiduosal ega kaitstavate liikide (näiteks käpaliste) potentsiaalsel kasvukohal ning
  • kus saab vältida arheoloogilise ja kultuurilise tähtsusega maastikuelementide ning teadaolevate kaitsealuste taimede (näiteks kuldking, raunjalad jne) kasvukoha kahjustamist.

Ladustatud materjal tuleb eemaldada taastatavalt alalt niipea kui võimalik, sest pikaajalisem ladustamine soodustab umbrohu vohamist ja toitainete kuhjumist ladustuspaiga alla.

Ladustatud materjali ei tohi eemaldada linnurahu ajal.

Rajades niidule ligipääsu või kraavidest ja teistest madalamatest kohtadest ülepääsu, tuleb arvestada, et seal hakkavad liikuma üsna rasked masinad. Ka karjatatava ala puhul on vaja tagada ligipääs traktoriga, sest tihtipeale tuuakse loomad kaugemalt kohale loomaveokärus.

Niidule pealesõidu tee võiks ulatuda mõnevõrra niidualale sisse, et sinna oleks võimalik läheneda mitut eri rada pidi. Üks võimalus on kujundada mahasõidu lõpp poolkaarena või T-kujuliselt.

Eriti probleemsed on koolmekohad. Tugev erosioon kannab ära ka suuremaid munakive, rääkimata kruusast ja killustikust, seepärast on betoonplaatidest koolmekohad palju erosioonikindlamad. Koolmekohtadest ei ole kasu heina talvise väljaveo puhul: isegi kui muu niiduala on jäätunud, siis koolmekohal uuristab vooluvesi jää õhukeseks ning see koht muutub läbimatuks.

Üks variant on rajada koolmekohta truup. Selle puuduseks on aga oht, et truup võib ummistuda. Samuti võib väga suur kevadine veehulk tekitada jõulise erosiooni, kandes truubi kõrvalt materjali ära.

Eestis on üle kümne erineva pärandniidu tüübi, tulenevalt niidu tüübist on soovitatav mõnevõrra erinev taastamine ja hooldamine.