Loodusliku taimestikuga niitu nimetatakse poollooduslikuks koosluseks ehk pärandniiduks. Viimane nimetus viitab, et oleme selle koosluse pärinud oma esivanematelt. Nende alade ilme ja väärtused on kujunenud ning säilinud tänu pikaajalisele kestlikule, loodust arvestavale majandamisele. Seega etendab nende niitude tekkes ja püsimises kõrvuti looduslike tingimustega olulist osa just inimtegevus.

20. sajandi algul katsid pärandniidud hinnanguliselt kuni 40% Eesti territooriumist ehk 1,8 miljonit hektarit. Maakasutuse muutumise tõttu on see pindala vähenenud ja praegu leidub pärandniite umbes 80 000 hektaril (sh kaitstavatel aladel 60 000 hektarit) ja igal aastal majandatakse neid vaid 40 000 hektaril. Kuna pärandniidud moodustavad Eesti elurikkuse tuumikala, on nende majandamine väga vajalik.

Maaomanikul tuleb sageli otsustada pärandniidu edasine saatus. Parim valik on jätkata esivanemate eeskujul järjepidevat hooldust, ala igal aastal niites või karjatades.

Neid maaomanikke, kes on valmis niidualasid majandama või rendile andma, hakkab Keskkonnaamet senisest enam nõustama. Keskkonnaameti nõustaja aitab leida konkreetsele niidule sobiva lahenduse. Ta vaatab koos maaomanikuga niidu kohapeal üle, arutab läbi võimalikud lahendused ning tutvustab parimaid pärandniidu taastamise ja majandamise tavasid ning toetusmeetmeid.

Jälgime, kas selline lähenemine suurendab maaomanike kaasatust ning aitab seeläbi pärandniite taastada ja majandada senisest tulemuslikumalt.

Vajaliku info selle kohta, millest alustada, kuidas pärandniite taastada ja hooldada ning millised toetuskeemid on olemas, leiab maaomanik nõustamise jaotisest.