Pärandniidu hooldamine

Poollooduslikuks koosluseks nimetatakse loodusliku taimestikuga niitu. Sellist kooslust kutsutakse ka pärandniiduks, kuna oleme need kooslused pärinud oma esivanematelt: pärandniidu ilme ja väärtused on kujunenud ning säilinud tänu pikka aega püsinud kestlikule, loodust arvestavale majandamisele. Seega etendab nende niitude tekkes ja püsimises kõrvuti looduslike tingimustega olulist osa just inimtegevus.

Uuel maaomanikul tuleb sageli otsustada maa edasine saatus. Parim valik on jätkata esivanemate eeskujul järjepidevat hooldust, seda ala igal aastal niites või karjatades.

Pärandniitu võib üldjuhul niita alates 10. juulist. Kui kaitset korraldavas dokumendis on niitmise algusajaks märgitud mõni muu kuupäev, siis tuleb lähtuda sellest.

Niitmisest üksi ei piisa, pärast niitmist tuleb niidus ka kokku koguda ja ära vedada. Heina niitmine hoiab küll maastikku avatuna, kuid ei taga head liigilist koosseisu. Kui jätta hein maha, siis moodustub kulukiht, millest taimed ei suuda läbi kasvada. Samuti takistab kulukiht seemnete idanemist. 

Heina kokkukogumine ja äravedamine on oluline ka seetõttu, et nii viiakse ära toitaineid, eelkõige lämmastikku. Kui niidust ei koristata ja ära ei veeta, siis saavad taimed, mis suudavad lämmastikku rohkem siduda ja tõhusamalt kasvuks kasutada, teiste taimede ees olulise kasvueelise.

Niidus peab olema 1. septembriks kokku kogutud ja hiljemalt järgneva aasta 1. aprilliks ära veetud.

Niitmine ei pruugi olla parim hooldusvõte. Näiteks rannaniidul on oluline, et hästi oleks hooldatud just madalamad kohad. Kui karjatamisel loomad söövad sealt ja trambivad madalamates osades, siis niitmisel võivad need kohad jääda hooldamata või liiga kõrge heinaga.

Kui vana taimestik jääb niisugusesse veekogusse, siis hakkab see seal kogunema ja ajapikku lagunema. Nii ei sobi need paigad ei kahlajatele, kuna kulukiht ei lase maapinnalt toitu kätte saada, ega ka kahepaiksetele sigimiseks, kuna seal pole laguneva taimestiku tõttu piisavalt hapnikku.
 

Niitmise ja karjatamise tulemus on erinev

Karjatamise tulemusena peab olema 1. oktoobriks kogu sellel alal, mille kohta toetust taotletakse, võimalik visuaalselt tuvastada, et loomad on seal viibinud ja toitunud ning vähemalt 50% ulatuses rohustu madalaks söönud.

Hästi karjatatud alal ei pea taimestik olema söödud ühtlaseks (erinevalt kultuurrohumaa niitmistulemusest). On igati mõistetav, kui alale jääb taimi, mida loomad pole söönud.

Siiski peab selline ala olema hooldatud viisil, mis tagab tema säilimise ka pikemas perspektiivis:

  • kuna ebasoodsates oludes söövad loomad isegi selliseid taimi, mis neile eriti ei meeldi, tuleb jätkata ala karjatamist ka siis, kui järele on jäänud taimestik, mida loomad üldjuhul ei söö. Sel juhul ei saa vastavad taimeliigid domineerida;
  • eelistada tuleks segakarjatamist: kuna iga liik eelistab eri taimi, võimaldab see ala paremini hooldada;
  • ala tuleks niita üle alles pärast seda, kui on saavutatud piisav karjatamistulemus.
     

Lisasöötmine on pärandniidul keelatud

Loomadele on poollooduslikul kooslusel keelatud anda lisasööta. Muu hulgas ei tohi loomi karjatada vaheldumisi poollooduslikul ja intensiivkasutuses kultuurrohumaal, sest viimasel söödud taimed jõuaks väetisena niidule, samuti soodustaks selline teguviis võõraste taimeliikide levikut poollooduslikule kooslusele.

Lisasöötmise kohal kujuneb lokaalselt väga tugevalt tallatud ala, kamar purustatakse ning vohama võivad hakata ohakas, nõges ja angervaks. Eriti tugev on lisasöötmise koha juures sõnnikust tekkiv väetiskoormus, samuti läheb alati mingi osa söödast raisku ja loomad tallavad selle laiali – ka see on tegelikult väetis.

Tihti asub söötmiskoht niidu kõrgemal osal, mis keskkonnaoludest johtuvalt on kõige liigirohkem ja botaaniliselt väärtuslikum, seega on tekkinud kahju eriti suur.

Lisasöötmine võib olla näidustatud ainult erandkorras, lühikese aja (mõne päeva) vältel, kui muutunud olude tõttu on loomad vaja alalt eemaldada ning neid tuleb söödaga varustada ajal, mil loomi veel talvitusalale ei ole jõutud vedada.

Korralik talveplats on loomadele väga oluline. See peaks aga asuma poollooduslikust kooslusest väljaspool, kuna loomad tallavad platsi mudaseks ja sealne rohukamar saab suurel määral kahjustatud.

Pidamine

Lihaveiste pidamistingimused peavad vastama nende füsioloogiale ja käitumisvajadustele. Meie kliimavöötmes on vaja seejuures eristada suvist ja talvist loomapidamist.

Suveperioodil peetakse lihaveiseid ööpäev läbi karjamaal. Seda soodustab meie ilmastik: on parajalt sademeid ja ei ole liiga kuum. Kui lihaveised liiguvad ööpäev läbi vabalt karjamaal, siis loob see eeltingimuse nende tugevale tervisele ja aitab vältida haigusi. Päikesevalguses sünteesib looma organism enesele ise vajalikus koguses D-vitamiini.
Veiste karjatamine toob kasu ka keskkonnale, kuna see hoiab poollooduslikud rohumaad (rannaniit, puiskarjamaa jt) korras ja säilitab nende alade väärtuse.

Ka talveperioodil peaksid lihaveised saama vabalt liikuda. Kui loomi peetakse laudasiseses aias, siis tuleb neile seal luua küllaldane liikumisruum. Looma magamisase peab olema kuiv ning laudas tuleb tagada piisav päevavalgus ja hea loomulik ventilatsioon. Lihaveiste puhul tasub külma lauda asemel vältida pigem liiga sooja ja niisket lauta.
Sageli söödetakse lihaveiseid ka talvel lauda lähedal asuvas varjualuses ning soodsa ilma korral lastakse neid isegi karjamaale jalutama, eriti metsakarjamaale, kus on suurem tallamiskindlus. Kui lihaveistel on vabalt valida, kas olla laudas, minna koplisse või metsasalusse, siis nad valivad tavaliselt viimase. Ainult halva ilma korral (sadu ja külm tuul) eelistavad nad jääda lauta.
 

Söötmine

Söötmist tuleb korraldada nii, et oleks rahuldatud loomade energia-, proteiini-, mineraali- ja vitamiinivajadus.

Heades söötmistingimustes arenevad loomadel paremini sünnijärgsel perioodil kiiresti kujunevad organid, näiteks seedeelundid, ning laiemaks ja mahukamaks muutuvad just rind ning laudjas. Söötmine avaldab kere pikkuse kujunemisele olulist mõju. Vähem mõjutab see looma pea, jäsemete ja kõrguse mõõtmeid. Kehv söötmine takistab kiiresti kasvavate kehaosade mõõtmete suurenemist, loom jääb kitsaks, suhteliselt kõrgejalgseks ja lühikeseks ning tema organism ei arene piisaval määral välja.

Üks söötmise eeltingimus on see, et söödavaru ja loomade arv peavad olema õiges vahekorras. Korralikult täidetud söödahoidla annab loomakasvatajale turvatunde. Samas on asjatu säilitada suurt hulka sööta järgmiseks hooajaks, kuna siis toiteväärtus kahaneb. Liiga väikse söödavaru korral tuleb aga osa loomi ära müüa või sööta juurde osta. Kui pidada loomi üle talve napi söödaga, siis võib neil tekkida kevadtalvel tervisehäireid ja poegimisraskusi ning mõni võib isegi lõppeda.

Teiseks eeltingimuseks on sööda õige jagamine loomarühmade vahel. Kõige kvaliteetsem ja toitainerikkam sööt tuleb anda võõrutatud vasikatele, kellel on suurem toiteainevajadus. Järgmisse gruppi, kes vajab paremat sööta, kuuluvad ühe-kaheaastased noorpullid ja tiined mullikad. Sellele tähtsuselt järgneva söötmisrühma moodustavad vanemad sugupullid ja korra poeginud lehmad. Kehvemat sööta võib anda heas toitumuses olevatele vanematele lehmadele.
 

Suvine söötmine

Lihaveiste suvisel söötmisel on kõige tähtsam karjamaasööt, kuna seda kasutavad nad kõige pikema aja vältel. Karjamaarohtu peab jätkuma piisavalt kogu suveks. Täpset suvist karjamaarohu kogust ei ole aga võimalik ennustada: see kogus oleneb küll suurel määral pindalast, kuid karjamaasööda lõpliku hulga määravad suvine sademehulk ja temperatuur.

Tüüpiline karjatamisel tehtav viga kipub olema see, et suve algul on karjatamiskoormus liiga väike, aga hilissuvel liiga suur. Väike karjatamiskoormus (ohtralt rohusööta igale loomale) ei taga automaatselt suurt söödatarbimist ja juurdekasvu. Vastupidi: kui karjatamiskoormus on kevadel ja varasuvel väike, siis on sageli tagajärjeks ülekasvanud ning hõre rohi, mille toiteväärtus on kehv.

Liiga suur karjamaa halvendab selle ala kasutamist, kuna osa rohtu jääb loomadel söömata. Loomade hulk loodusliku rohumaa hektaril peab olema suurem kevadel ja varasuvel, mil rohi kasvab kõige kiiremini. Kui kultuurkarjamaal võib karjatamiskoormus ühe hektari kohta olla 2,5 ammlehma (koos vasikatega), siis ranna- ja puiskarjamaal tohib see koormus olla 0,8–1 ning metsakarjamaal ainult 0,3 ammlehma.

Soovitatav on karjatada rotatsioonmeetodil vastavalt sellele, kuidas rohtu jätkub. Kevadel, kui rohtu on piisavalt, võib mõnelt karjamaa osalt heina teha. Mõnikord tuleb rohtu niita ka pärast karjatamist, et taimestik ei puituks.

Augusti lõpul, kui algab vasikate võõrutamine, tuleb pullvasikad viia väärtuslikumale karjamaale ja vajaduse korral anda neile lisasööta. Karjatada võib kõiki lihaveiseid veel oktoobriski: taimi see ei kahjusta ja loomad saavad siis suure osa söödast karjamaalt.

Looduslikult karjamaalt saadud sööda hulk ja kvaliteet on väga erinev, sõltudes suuresti karjamaa taimekooslusest ning saagikusest. Loodusliku karjamaa rohi on suve algul hästi söödav ja see sarnaneb mineraalainete sisalduse poolest kultuurkarjamaa rohuga.

Kui lihaveised liiguvad ööpäev läbi vabalt karjamaal, siis loob see eelduse nende suurepärasele tervisele ja aitab vältida haigusi. Karjamaarohu rohke söömine on parim viis rahuldada looma toiteainevajadus. Päikesevalguses sünteesib looma organism enesele vajalikus koguses ka D-vitamiini. Kogu suve laudas peetavatel loomadel tekib ainevahetushäireid, nende sigivus muutub kehvemaks jne.
 

Talvine söötmine

Ammlehm kogub suveperioodil kehasse varuaineid rasva kujul ja seetõttu tuleb talveperioodil olla tema söötmisega ettevaatlik, kuna liiga rammusal lehmal on raske poegida. Karja täienduseks kasvatatavate lehmikute söötmisel tuleb samuti olla tagasihoidlik. Liigne energia ja kiire kasv võivad põhjustada udara rasvumise ning hiljem väiksema piimatoodangu. Udar hakkab lehmvasikal arenema juba kolme kuu vanuselt.

Ammlehmale antakse laudaperioodil tavaliselt rullsilo ja põhku, mõnel juhul isegi ainult põhku. Loomulikult sobib söödaks ka hein, kui seda on võimalik ise toota või osta. Rullsilo võib arvestada looma kohta u 20–30 kg päevas. Jõusööta tohib ammlehma ratsiooni lisada (kuni 2 kg) vaid pärast poegimist, eriti kui lehm ei ole veel täiskasvanu.

Kui lehm on karjatamisperioodi lõpul heas toitumuses, siis tohib ta talveperioodi jooksul lahjuda ja kaotada poegimisperioodi alguseks oma kehakaalust 50–100 kg. Sellisele lehmale tasub laudaperioodi algul anda 10–20% vähem tavapäraselt ettenähtud söödast, kuna ta saab puudujääva energia karjamaaperioodil naha alla kogutud rasvast.

Kui ratsioon on proteiinivaene, siis võtab loom elutegevuseks vajaliku proteiini enda lihaskoest. Heas toitumuses lehmale ei ole see kahjulik, siiski ei või teda lasta ka liialt lahjuda. Eesmärk peaks olema lehma üsna ühesugune toitumus kogu aasta jooksul.
 

Enim levinud tõud

Hereford

Hereford on maailmas kõige levinum lihaveis. Selle tõu aretust alustati 18. sajandi teisel poolel Inglismaal Herefordi krahvkonnas ja 1996. aastal peeti Inglismaal herefordi tõuraamatu 150. aastapäeva.

Põhivärvuselt on hereford tumepunane, aga tema pea, kõht, osaliselt selg, jalgade alaosa ja sabatutt on valged. On olemas nii sarvedega kui ka nudisid hereforde.

Herefordi peetakse keskmise suurusega tõuks. Keskmine sünnikaal on lehmvasikal 39 kg ja pullvasikal 41 kg. Aastasena kaalub lehmik keskmiselt 365 kg ja pullmullikas 487 kg. Täiskasvanud lehma kehakaal on kuni 550–700 kg (mõnel juhul kuni 900 kg) ja pullil kuni 800–1000 kg. 

Seda tõugu lihaveis kohaneb mis tahes kliimas hästi ja on levinud peaaegu kogu maailmas. Kuigi herefordi lehmalt saavad tema vasikad imemisperioodil vaid 1500–3000 kg piima, kasvavad nad jõudsalt ja lehma toitumus ei alane.

Herefordi tõug

  • kasutab karjamaad ja sööta tõhusalt;
  • on hästi viljakas;
  • saab poegimisega hõlpsalt hakkama;
  • annab elujõulisi vasikaid;
  • on hea emainstinktiga;
  • elab kaua ja on tugeva tervisega;
  • on rahuliku loomuga;
  • kohaneb mis tahes kliimas.

Tänu nendele omadustele sobib hereford hästi ka algajale veisekasvatajale.

Eestis saadud katseandmete põhjal on pooleteiseaastase herefordi noorpulli rümbasaagis olnud kuni 56%. Herefordi põhipuuduseks peetakse asjaolu, et tema rasv ladestub suhteliselt noores eas (seda on aretustöö tulemusena kogu maailmas parandatud) ja ta ei talu karjamaal niiskust.
 

Aberdiin-angus

Aberdiini-anguse veis pärineb Šotimaalt Aberdeeni ja Anguse krahvkonnast. See tõug on aretatud kohalikust nudist karjast. Süstemaatiline tõuaretus algas 18. sajandil. Tänapäeval tuuakse Euroopasse tõumaterjali peamiselt Põhja-Ameerikast, seal  aretatud aberdiini-anguse veis sarnaneb kehaehituselt praeguse herefordiga – mõlemad on pika kerega ja kõrged.

Aberdiini-anguse veis on ilma sarvedeta. Värvuselt on ta must, kuid esineb ka punaseid isendeid.

Euroopa arvestuses peetakse aberdiini-anguse lihaveist keskmise suurusega tõuks. Keskmine sünnikaal on lehmvasikal 35 kg ja pullvasikal 38 kg ning aastasena kaalub lehmik keskmiselt 385 kg ja noorpull 480 kg. Täiskasvanud pulli keskmine kehakaal on üle 1000 kg. 

Aberdiini-anguse tõug on varavalmiv ja hakkab rasva ladestama üsna noores eas. Tema liha on peenekiuline ja väga maitsev. Rümbasaagis on suur: 60% ja üle selle.
 

Gallovei

Gallovei veis pärineb Šotimaalt Galloway maakonnast. See on vana tõug, mida tunti juba 16. sajandil. Neid veiseid kasutati algul nii piima kui ka liha saamiseks, praegu peetakse neid vaid lihaloomana.

Gallovei värvus oli esialgu põhiliselt must, kuid vähesel määral oli ka punaseid, kollakashalle ja pruune isendeid. Hiljem tekkis gallovei veiste keha ümber lai valge triip. Väidetakse, et see ilmus esimest korda pärast loomade ristamist, kui kujunes geneetiline mutatsioon. See dominante tunnus kandus vahetatavate ja müüdavate loomadega paljudesse riikidesse kiiresti edasi. Triibuga loomi püüti küll algul karjast eraldada, kuna nad ei kuulunud tõustandardisse, kuid see ei andnud tulemust. Esimene tõuraamat valge triibuga galloveidele anti Inglismaal välja 1921. aastal, mil need loomad tunnustati eraldi tõuks.

Tavaline gallovei veis on kogult väike kuni keskmine. Triibuga gallovei on aga keskmise suurusega ja parema lihatüübiga, teda peetakse erakordselt heaks tõuks. Muid suuremaid erinevusi neil kahel tõul ei ole .

Gallovei lihaveise pealiskarv on pikk, pehme ja laineline, lisaks on tal tihe aluskarv. Tänu kahekordsele karvkattele talub see loom külma ja niiskust hästi. Vastsündinud vasikas on mahagonipruun. Looma pea on lühike ja lai, kõrvad on keskmise pikkusega ja laiad ning neid katavad pikad karvad. Kael on keskmise pikkusega, abaluud ulatuvad kõrgele välja ning rind on täidlane ja sügav. Enamasti on gallovei sarvedeta, kuid varem on üksikutel isenditel olnud ka sarved.

Gallovei on pikaealine. Ammlehmal jagub piisavalt piima, mistõttu ta kasvatab oma vasikaid hästi. Iseloomult on gallovei vaikne ja kuulekas. Ta on tõeline karjamaaloom, kellele pole vaja ehitada kallist lauta.

Kõnealune tõug sobib hästi ristamiseks, Šotimaal ristatakse galloveid tavaliselt šorthorniga. Gallovei liha on kvaliteetne, marmorjas, õrn ja mahlakas.
 

Šoti mägiveis

See lihaveis pärineb Šotimaalt Highlandi piirkonnast ja on tõuraamatusse märgitud maailma vanima veisetõuna. Šoti mägiveis on aastasadu Šotimaa kidurakasvuliste karjamaade rasketes elutingimustes vastu pidanud. Tänu külmadele ilmastikuoludele on talle moodustunud omapärane kahekordne karvkate, kus aluskarv on väga tihe ja pealiskarv märkimisväärselt pikk.

Värvuselt on šoti mägiveis enamasti kuldpruun, kuid on ka kollaseid, valgeid ja musti isendeid. Tõu omapäraks on pikad ja laiali asetsevad sarved.

Suuruselt kuulub šoti mägiveis väikeste lihatõugude hulka. Keskmine sünnikaal on lehmvasikal 27 kg ja pullvasikal 30 kg. 200-päevasena kaalub lehmvasikas keskmiselt 184 kg ja pullvasikas 213 kg. Aastasel lehmikul on keskmine kehakaal 249 kg ja sama vanal noorpullil 306 kg. Täiskasvanud lehm kaalub kuni 500 kg ja pull kuni 800 kg.

Šoti mägiveise loomulik kasvukiirus on suhteliselt väike. See tõug on pikaealine. Lehma keskmine esmaspoegimise iga on 37 kuud, lehm võib poegida veel ka 18 aasta vanuselt. Lehm poegib kergelt ja on suurepärane ema.

See tõug on sööda suhtes vähenõudlik: šoti mägiveis sööb piltlikult öeldes kõike, mis kasvab. Tema liha on väga tervislik, kuna sisaldab vähe rasva ja kolesterooli.


Limusiin

Limusiini tõug pärineb Prantsusmaalt Limousini ja Marche’i mägimaastikelt. Ta on lihaseline, värvuselt kuld- või helepruun, sarvedega või ilma.

Seda lihaveist peetakse keskmise suurusega tõuks. Keskmine sünnikaal on lehmvasikal 40 kg ja pullvasikal 43 kg. Aastasena kaalub lehmik keskmiselt 396 kg ja noorpull 481 kg. Täiskasvanud lehm kaalub 650–850 kg ja pull 1000–1200 kg.

Limusiini veist saab kasvatada nii karjamaal kui ka laudas. Ta ei kaldu rasvumisele. Limusiin on tapaküps igas vanusejärgus. Tõu parimad omadused tulevad esile tapajärgselt, kuna rümbasaagis ulatub 65%-ni ja üle selle ning lihakeha hinnatakse tavaliselt kõrgeimasse klassi.

Limusiini kasvatatakse kahel eesmärgil: puhasaretuseks ja ristamiseks. Kui ristata piimatõugu lehm limusiini pulliga, siis annab see hea majandusliku efekti:

  • järglaste väike pea ja peened luud tagavad kerge poegimise;
  • nii pull- kui ka lehmjärglasi võib kasvatada täiskasvanuks, ilma et nad liialt rasvuksid;
  • ristandi rümbas on liha suhteline hulk võrreldes teiste tõugudega suurem, ulatudes 62–63%-ni.

Limusiini nimetatakse tema heade tapa- ja lihaomaduste ning ristamise suure efekti tõttu ka tuleviku- või lihakehatõuks.


Šarolee

Šarolee lihaveis pärineb Prantsusmaalt. See tõug aretati rohkem kui 200 aastat tagasi kohalikust karjast, mida ristati simmentali ja hiljem valgete šorthorni pullidega.

Algul kasutati šaroleed ka veoloomana, mistõttu on see veis aretatud suureks ja tugevaks. Arvatavasti seepärast on tema lihaskiud ja -kimbud võrreldes teiste tõugudega jämedakoelisemad, mistõttu kannatab liha õrnus. Värvuselt on ta kollakasvalge või valge. Esineb nii sarvelisi kui ka nudisid šaroleesid.

Rasv hakkab šaroleel ladestuma tunduvalt hiljem kui teistel tõugudel. Tõu parim omadus on suur kasvuintensiivsus, mistõttu tasub seda veist rikkalikult sööta.

Šarolee on suurekasvuline. Keskmine sünnikaal on lehmvasikal 45 kg ja pullvasikal 49 kg. Aastane lehmik kaalub keskmiselt 462 kg ja noorpull 575 kg. Täiskasvanud lehm kaalub 700–950 kg ja pull 1200–1400 kg.

Et šarolee kehakaalu juurdekasv tuleb vähese rasvasisaldusega lihaskoest, on tema söödakulu kaaluiibe ühiku kohta väiksem kui paljudel teistel veisetõugudel. Šarolee veis on hiljavalmiv, tema rümbasaagis on 60% ja üle selle. Varasem tõu puudus – suhteliselt suure sünnikaaluga vasikad, mis põhjustasid raskeid poegimisi, – on nüüdseks aretustööga kõrvaldatud. Samuti on tunduvalt parandatud liha kvaliteeti.


Simmental

See on üks vanimaid veisetõuge ja praegu on ta levinud üle terve maailma. Simmental pärineb Šveitsist: juba 19. sajandi alguses osati seal hinnata seda punase-valgekirju simmentali karja, mida iseloomustasid suur piimatoodang ja väga hea liha. Simmental sobibki nii piima kui ka liha tootmiseks. Aretuses aga tehakse nendel kahel eesmärgil vahet, nii on paljudes riikides eraldi piima- ja lihaaretusliinid.

Simmentali veis kohaneb hästi mis tahes kliimas. Põhivärvus on tal kas päris valge või helekollasest tumekollaseni, samuti pruunist punakaspruunini. Heledas karvkattes võib hajutatult olla üksikuid tumedamaid laike. On ka punase-valgekirjusid simmentali veiseid. Esineb nii sarvelisi kui ka nudisid loomi.

Simmentali lehm erineb teistest lihaveisetõugudest suurema piimakuse poolest. Ka sünnib tal rohkem kaksikvasikaid.

See lihaveis kuulub kogult suurte tõugude hulka. Vasika sünnikaal on üsna suur, ulatudes kuni 50 kg-ni. Keskmine sünnikaal on lehmvasikal 44 kg ja pullvasikal 46 kg. 200-päevasena kaalub lehmvasikas keskmiselt 290 kg ja pullvasikas 332 kg. Aastasena kaalub lehmik keskmiselt 455 kg ja pullmullikas 556 kg. Täiskasvanud loom on pika kere ja võimsa lihastikuga. Täiskasvanud lehm kaalub vähemalt 700–800 kg ja pull vähemalt 1200 kg.
 

Lisalugemist

  • www.pikk.ee
  • A. Suurmaa „Mida peaks teadma lihaveisekasvatusega alustaja“

Rannaniit versus lopsakas kultuurkarjamaa – juba peale vaadates on selge, et nendel kahel alal kasvab väga erineva toiteväärtusega taimestik. Seepärast tuleb lambatõugu valides esmalt kindlaks teha, mis tüüpi karjamaid temaga soovitakse hooldada.

Parim aeg lammaste ostmiseks on pärast suve keskpaika või sügisel, kus talled on piisavalt vanad ja algab kõige aktiivsem müügiperiood. Alustaval lambapidajal tuleks ostmisel appi võtta keegi teadjam inimene ja mõelda terve plaan väga hoolikalt läbi. 

Lambatõuge võib rühmitada mitut moodi, kuid pidamise ja tootmise mõttes on oluline eristada ekstensiivseid ja intensiivseid lambatõuge.
 

Ekstensiivsed tõud

Ekstensiivseks pidamiseks sobilikud lambatõud on enamasti keskmist või väiksemat kasvu. Nad on aretatud hakkama saama kesisema sööda peal (mägedes või kõrbes) ning enamasti iseloomustab neid lambaid hea emainstinkt ja kerge poegimine. Neid tõuge on sajandite jooksul selekteeritud selle järgi, et nad saaksid võimalikult hästi omapead hakkama.

Sellised tõud on näiteks islandi, gotlandi ja kihnu lammas. Ka Lõuna-Aafrikast pärit dorperi lammas on enda vastupidavust meie kliimas tõestanud (olles samal ajal siiski natuke lihakamat tüüpi), samuti nagu mõni meriinolamba tõug. Ka paljud Inglismaa lambatõud saavad hakkama kargetes mägitingimustes. Kokkuvõttes on ekstensiivsete tõugude puhul tegemist tugevate loomadega, kes ei vaja erilist tähelepanu lisasöötmisel, kuid kellel seetõttu ei ole ka kuigi suur lihakeha.

Ekstensiivne lambatõug või selle ristand sobib karjatamiseks laidudel, puisniitudel ja poollooduslikel kooslustel. Need lambad on head maastikuhooldajad ja saavad hakkama ka väikse söödaväärtusega taimestikul. Selline tõug sobib hästi algajale lambakasvatajale, kuna need loomad andestavad väiksemaid pidamis- ja söötmisvigu ning on iseseisvamad. Ekstensiivselt lambatõult on võimalik saada nii villa kui ka liha, kuid mõlemat mõõdukalt.
 

Intensiivsed tõud

Intensiivseks pidamiseks mõeldud lambatõud on seevastu aretatud pakkuma võimalikult head tootlikkust. Nende tõugude esindajad on enamasti suurt kasvu ja lihaka kehaehitusega. Juba lambale peale vaadates on selge, et tema rammusad kintsud on igati isuäratavad ja rümp majanduslikult kasulik.

Samal ajal on sellised lambad küllaltki nõudlikud. Suur keha ja kiire kasv tähendavad seda, et loom vajab kvaliteetset, rikkalikku ning õige koostisega sööta. Regulaarselt hooldatud kultuurkarjamaa ning silo ja rohke jõusööt on nendele lammastele olulised. Ka poegimisajal tahavad nad rohkem tähelepanu. Talled võivad sündides olla juba väga suurt kasvu, nii et uted ei pruugi poegimisega iseseisvalt toime tulla.

Eestis ja üldse kogu maailmas enim levinud intensiivsed tõud on tekseli ja suffolki lambad. Ka eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lamba aretuses on neid tõuge kasutatud.

Intensiivne lambatõug sobib neile, kellel on olemas kultuurkarjamaad, head lisasöötmise võimalused ning ka lambapidamisoskused: lambakasvataja peab valdama söödaratsiooni koostamise baasteadmisi ja suutma anda poegimisabi.


Ristandlambad

Ka ristandlambaid on võimalik eristada selle järgi, kas nad sobivad ekstensiivseks või intensiivseks pidamiseks.

  • Esiteks tuleb välja selgitada, milliste tõugude ristandiga on tegemist.
  • Teiseks saab lammast visuaalselt uurida. Kui suur ta on? Kas ta on lihakate vormidega või pigem peenemat tüüpi? Kas tal on lokkis villak (vihjab islandi või gotlandi tõu mõjule) või hoopis olematu ja madal kasukas?

Kogu saadud info annab üpris selge pildi, mis tüüpi loomaga on tegu ja mis oludesse ta võiks sobida.
 

Pidamine ja söötmine

Lammas on mäletseja ja tema peamine söök on rohi, kas siis värskel kujul, kuivatatud heinana või silona. Keskmiselt vajab lammas päevas sööta kuivaines arvestatuna 1,8% oma kehakaalust. Näiteks 70 kg lamba puhul teeb see päevas 1,26 kg kuivainet ehk siis keskmiselt 1,4 kg heina või 4,2 kg silo.

Lamba vajadused muutuvad olenevalt sellest, milline on ilmastik (külma ja niiske ilmaga kulub rohkem energiat), tootmisfaas (kasvav loom, tiine lammas, imetav lammas, jäär paaritusajal), lamba suurus ja tõug. Vajalik söödakogus oleneb suuresti ka sööda energiasisaldusest ja söödavusest.

Üldjuhul lammaste puhul portsjonsöötmist ei rakendata, pigem tuleks tagada loomadele pidev hea kvaliteediga koresööda (rohu, heina või silo) kättesaadavus. Rusikareeglina võib arvestada, et kultuurkarjamaa hektar toidab ära kuni kuus lammast ning puisniidu või väheväärtusliku karjamaa hektar kaks kuni neli lammast. Talvesööta varudes tuleb talve peale arvestada 2,5 rulli heina lamba kohta.

Lammas ei söö vettinud või hallitanud heina. Seepärast tuleb varuda pisut suurem kogus rulle, et seda võimalikku puudujääki kompenseerida. Lisaks tasub hoolt kanda selle eest, et lambad söödavat kraami võimalikult vähe raiskaksid. Väiksemas karjas tuleb kõne alla sõimest söötmine, suuremas on aga kindlasti vaja rullihoidjaid, sest nii kestab üks rull kauem: kasutada võib metallist tehasetoodangut, aga neid hoidjaid saab puidust ka ise teha. Peaasi, et loomad ei pääseks rulli otsa turnima ja et nad ennast söömisel ei vigastaks. 

Kui sõimes või hoidjas olev sööt hakkab otsa lõppema, siis ei tasu jääda ootama, et lambad ka viimase lõpu ära söövad. Suure tõenäosusega on nad alles jätnud selle osa söödast, mis neile struktuurilt või kvaliteedilt ei sobi. Mõistlik on see jääk kõrvaldada ja värske sööt asemele panna.

Igas lambakarjas ning igal aastaajal ja tootmisfaasis on erinevad söödanormid. Et määrata täpselt oma karja vajadused, tasub spetsialistilt nõu küsida ja lasta tal vajalik söödaratsioon välja arvutada.

Lihtsam ja käepärasem on sööda sobivust kontrollida regulaarse lammaste kehakonditsiooni hindamisega. Selleks tuleb katsuda iga lamba nimmepiirkonda ja hinnata, kas tema keha on läinud paksemaks, jäänud peenemaks (kas luid on tunda vähem või rohkem) või säilitanud endise konditsiooni. Puhtalt vaatluse põhjal, ilma katsumata, ei ole võimalik lamba keha adekvaatselt hinnata. Lamba villak võib peita nii mõndagi üllatust.

Kui on vaja lisada jõusööta, siis selleks sobivad mitmesugused teraviljad (kaer, oder) või ka spetsiaalselt lammastele mõeldud valmissegud. Oluline on lambaid harjutada jõusöödaga tasahaaval. Ka siin oleneb kogus looma suurusest, tootmisfaasist ja muudest vajadustest. Maksimaalne päevane jõusööda kogus on näiteks u 70 kg lamba puhul 1 kg päevas ning selle peab jaotama kahe söötmiskorra peale: ühel söötmisel on maksimaalne kogus 0,5 kg jõusööta looma kohta.

Muu sööda kõrvalt peab lammas kindlasti pidevalt ligi pääsema mineraalisegule ja soolale. Mõlemat on kaubanduses saadaval eri variantidena: valikus on puistemineraalid, lahtine sool ning samuti lakukausid ja -kivid. Igal lambapidajal on oma eelistused. Lahtist mineraalisegu ja soola tarbivad loomad kõige meelsamini.

Valida tuleb mineraalisegu, mis on mõeldud just lammastele. Tasub jälgida, et see sisaldaks ka rohkelt seleeni. Seda mineraali kipub meie maadel ja seega ka koresöödas olema pigem vähevõitu. Seleeni puudumisel võib loomade tootlikkus langeda ja talledel võib tekkida valgelihastõbi.

Oluline on tagada lammaste ligipääs joogiveele. Laiul ja rannaniidul sobib selleks otstarbeks suurepäraselt ka merevesi, kuna meie piirkonnas on see piisavalt mage.

Lambad tahavad vähemalt korra aastas pügamist ning mõnda villakamat tõugu tuleb pügada isegi kaks korda aastas. Kuna pärast pügamist kasvab lammaste söödatarve hüppeliselt, tuleb nad selleks perioodiks viia heale karjamaale või vajaduse korral anda koresööda kõrvale jõusööta.
 

Tervishoid

Lamba tervishoid algab tervest põhikarjast, kuid mitte ükski kari ei ole täiesti murevaba. Kui välistada hullemad nakkushaigused, siis on kõige olulisem lammaste tervishoiu teema parasiidid.

  • Välisparasiite saab ohjeldada regulaarse pügamisega. Nendest parasiitidest on Eestis enim levinud väiv ja raudkärbes.
  • Siseparasiite on kontrolli all hoida juba keerulisem, seepärast tuleb lambakasvatajal teha oma loomaarstiga tihedat koostööd. Roojaproovi põhjal saab määrata, kui palju lambal parasiite on ning kas ja millist ussirohtu talle tuleks manustada.

Ka karjamaade korrektne majandamine on oluline viis, kuidas parasiitide levikut piirata.
Enamiku haiguste ja probleemide allikaks lambakarjas ning üldiselt loomapidamises on söötmine ja pidamine. 

  • Söötmisel tehakse vigu, mis on seotud sööda kvaliteedi ja kogusega.
  • Pidamisel on kõige suuremad probleemid liiga tihe asustus laudas, puudulik hügieen, varjualuse puudumine, liigne niiskus ja tuuletõmme ning kehv karjamaade majandamine.
     

Lisalugemist

Selleks et niidu liigiline mitmekesisus kasvaks, tuleb:

  • suuremal territooriumil alustada niitmist eri niitudel eri ajal või varieerida suurel liigendamata niidul niitmise algusaega maatükiti;
  • varieerida niitmise algusaega aastati;
  • kuivatada ja vaalutada niidul olevat heina;
  • jätta niidetaval alal mõni piirkond niitmata (igal aastal eri kohas);
  • karjatada loomi mõõdukalt ka ädalal;
  • rakendada mõnel aastal niidetaval alal karjatamist ja karjatataval alal niitmist;
  • varieerida karjatamiskoormust nii hooaja jooksul kui ka aastati;
  • liigutada kariloomi eri koplite ja eri tüüpi poollooduslike koosluste vahel;
  • karjatada ühel alal eri liiki loomi (veis, kits, lammas, hobune);
  • pidada väga kuival ja vähese rohukasvuga alal hooldamises üks aasta vahet;
  • hoida niiduala liigendatuna, et see oleks mosaiikne ning et pärandkultuuri objektid säiliksid (näiteks vanad
  • kiviaiad, kiviaunad, väiksed põõsa- ja puudetukad, vanale kraavile kasvanud võsaribad jmt);
  • jätta väiksed lehe- või oksahunnikud paiguti koristamata, kuna need toimivad näiteks selgrootute talvitumispaigana.

Kui mõni taimeliik (see võib olla nii kodumaine kui ka võõrliik) on niidul muutunud ülemäära ohtraks ja selle tagajärjel on kahanenud või kiiresti kahanemas koosluse liigirikkus, siis tuleb rakendada tegevusi, mis taasloovad tingimused liigirikkuse hoidmiseks ja taastumiseks. See vajadus võib tekkida niidu taastamise faasis, aga ka juhul, kui heina on mitme aasta vältel niidetud suve teises pooles või kui hein on jäetud koristamata või kui maad on karjatatud liiga väikse intensiivsusega.

Kui 50% alast on kaetud ekspansiivse liigiga, siis on tegemist juba väga ebasoodsa olukorraga. Sel juhul tuleb kindlasti kasutada spetsiaalseid tõrjemeetodeid, aga need tasub kasutusele võtta siiski juba varem.
 

Poollooduslikku kooslust ohustavad taimeliigid

Mets-harakputk (Anthriscus sylvestris) on mitmeaastase eluviisiga taim, mis õitseb teisel kuni neljandal eluaastal ning paljuneb nii vegetatiivselt kui ka seemnetega. Taim sureb peale õitsemist, seemnepank on lühiealine (säilib üks aasta).
Tõrjumiseks tuleb niita seda taime vegetatsiooniperioodi jooksul vähemalt kaks korda (soovitatavalt rohkem): esimesel korral vahetult enne põhiõitsemist (mai lõpus) ja teisel korral vahetult enne ädalas õitsemist. Selleks et seemned ei saaks heinas valmida, on vaja niidus koristada pärast igat niitmist.

Esimese niitmise võib asendada kevadise intensiivse karjatamisega. On ka andmeid, et järjepidev karjatamine koormusega 0,75 loomühikut hektari kohta on vähendanud mets-harakputke katvust 40%-lt 5%-le.


Harilik naat (Aegopodium podagraria) on mitmeaastase eluviisiga taim, mis on väga edukas vegetatiivne paljuneja. Naadi seemnepank on lühiealine.

Sagedase niitmisega saab selle liigi edasitungimist peatada. Kui naat on muutunud alal juba arvukaks, siis ei ole võimalik teda sealt välja tõrjuda. Kindlasti tuleb koristada niidus pärast igat niidukorda, et selle ala toitelisus ei suureneks.

Liiki saab kontrolli all hoida karjatamisega.
 

Lõhnav varesputk (Chaerophyllum aromaticum) on eluviisilt, välimuselt ja omadustelt naadiga üsna sarnane.

Karjatamisega varesputke kontrolli all hoida ei saa, kuna taim on mürgine ja loomad väldivad seda.

Äärmuslikel juhtudel on varesputkest või naadist lahtisaamiseks soovitatud kasutada järgmist meetodit:

  • kõigepealt eemaldatakse pealmine mullakiht (5–10 cm) koos seemnepangaga või küntakse maa sügavalt läbi (vähemalt 40–50 cm);
  • seejärel jäetakse maapind talvise pakase kätte ning
  • kevadel taasasustatakse ala niidutaimede seemnetega.
     

Jäneskastik (Calamagrostis epigeios) on vegetatiivselt väga edukalt paljunev kõrreline, mis levib kuivadel ja parasniisketel muldadel. See taim võib vallutada rohumaa väga kiiresti, eriti hoolduse puudumise ja lämmastiksaaste korral. Liigi edasiliikumist on raske tõkestada ja kontrolli all hoida.

Tõrjumiseks on vaja niita seda taime vähemalt kaks korda vegetatsiooniperioodil, esimest korda vahetult enne õitsemist. Niidus tuleb pärast igat niitmist koristada. Taolise hooldusrežiimi puhul on arvukuse vähenemist märgatud siiski alles seitsme-kaheksa aasta pärast.

Jäneskastiku nõrgestamiseks tasub niidu kooslusse külvata robirohtusid, kuna need parasiteerivad jäneskastiku juurtel. Eestis sobivad selleks väike robirohi (Rhinanthus minor) ja suur robirohi (Rhinanthus serotinus).

Karjatamine tõrjemeetmena tavaliselt ei toimi, kuna loomad väldivad jäneskastikut. Tulemusi võib siiski saavutada, kui kariloomaks on kitsed või veised, karjamaal ei ole parema rohustuga piirkondi ja karjale ei anta lisasööta. Karjatamist tuleb alustada varakevadel, samuti muutub taim loomadele meelepärasemaks peale esimesi öökülmi.

Saksamaal on saavutatud liivasel rohumaal ka karjatamisega soodsaid tulemusi, kui karjatati aasta läbi hobuseid ja veiseid mõõduka koormusega seitsme aasta vältel.

Kui jäneskastik on vallutanud kogu niidu, siis võib efektiivseim meetod olla pealmise mullakihi eemaldamine (risoomid asuvad 5–10 m sügavusel) või sügisene sügav kündmine (vähemalt 40–50 cm). Talvel peab künnimaa läbi külmuma, kuna see hävitab jäneskastiku risoome ja vähendab seemnepanka. Karjamaal on proovitud jäneskastikut laiguti hävitada glüfosaadiga, mis mõnevõrra vähendab liigi osakaalu. Eestis ei ole mullakihiga manipuleerimist seni tõrjemeetodina kasutatud.

Kulu põletamine soodustab liigi levikut.
 

Sulg-aruluste (Brachypodium pinnatum) on kuival ja parasniiskel lubjarikkal rohumaal kasvav kõrreline, mille vohamist soodustab niiduhoolduse puudumine ning mulla suurenev lämmastikusisaldus.

Nagu jäneskastikut, nii on ka sulg-arulustet juba suurenenud ohtruse korral raske kontrolli alla saada. Tõrjumiseks on vaja seda taime vegetatsiooniperioodil vähemalt kahel korral niita: esimene niitmine peab toimuma vahetult enne õitsemist ja niidus tuleb kohe ära viia.

Kariloomad üldiselt väldivad sulg-aruluste söömist. Samas on karjatamisest siiski abi, kui alustada varakevadel, mitte anda lisasööta ja piirata loomade võimalust liikuda maitsvama rohuga karjamaa osadesse.

Kulu põletamine soodustab liigi levikut.
 

Kerahein (Dactylis glomerata) on mitmeaastane, kuid eeskätt seemneliselt paljunev kõrreline.

Selleks et vähendada keraheina ohtrust alal, mille mullaviljakus on suurenenud, tuleb seda taime esialgu niita vähemalt kaks korda vegetatsiooniperioodi jooksul. Niidus tuleb niitmise järel kohe ära viia, et seemned ei saaks valmida ja heina kuivatamisel levida.

Väidetavalt võib liigi arvukust vähendada ka varakevadine, talvine ja hilissügisene intensiivne karjatamine, kuna kerahein ei talu eriti tallamist.
 

Kilpjalg (Pteridium aquilinum) on kõrgekasvuline sõnajalgtaim, mis võib vohama hakata vähetoitelisel liivasel niidul. Levik saab sageli alguse piirneva metsa servast.

Karjatamine selle liigi tõrjumiseks ei sobi, kuna kilpjalg on kariloomadele mürgine.

Efektiivselt on mõjunud niitmine kaks korda vegetatsiooniperioodi jooksul: juuni keskel ja juuli keskel. Abi on olnud ka ponidega karjatamisest hilissuvel ja varasügisel (selleks ajaks on taime toksilisus vähenenud) ning samuti varakevadel, kui võsusid kahjustab trampimine.
 

Põdrakanep (Epilobium angustifolium) on kõrgekasvuline rohtne liik, mida iseloomustab lühiealine seemnepank, kuid tõhus vegetatiivne paljunemine. Põdrakanep on eeskätt metsaservade ja raiesmike taim. Samas levib see tihedate kogumikena ka kuivale ja niiskele niidule, eriti peale kulupõlengut või juhul, kui metssead on ala üles tuhninud või kui hein on jäänud koristamata.

Põdrakanepi tõrjumisel on piisanud iga-aastasest niitmisest või karjatamisest.
 

Sinihelmikas (Molinia caerulea) on niiskete ja soostunud niitude kõrreline, mis võib esineda üsna ohtralt, mõjutamata seejuures oluliselt koosluse liigirikkust. Teatud olukorras (kuivendus, hoolduse lakkamine, mitmel aastal niitmine suve teises pooles, sagedased tulekahjud) võib sinihelmika osakaal siiski äkiliselt suureneda, mille tagajärjel tõrjutakse välja enamik koosluse teistest taimeliikidest.

Hooldamata niidul moodustab sinihelmikas suuri mättaid. Liigi tõrjumisel on efektiivne meetod see, kui niita ala kaks korda vegetatsiooniperioodi jooksul ja mõlemal korral niidus kohe koristada.

Kui sinihelmika mättaid on väga palju, siis võib neid purustada, kuid sellele peab järgnema iga-aastane niitmine või karjatamine. Kariloomad üldiselt väldivad sinihelmika söömist, aga juhul, kui kasutada karjatamisel veiseid ja piirata nende ligipääsu maitsvama rohuga aladele, siis võib karjatamine olla efektiivne tõrjemeetod.
 

Kõrvenõges (Urtica dioica) on taim, mis kipub vohama suurenenud lämmastikusisaldusega mullal, näiteks kuivendatud turbaalal või niidul, kust niidetud heina ei koristata või kus heina purustatakse. 

Karjamaal levib kõrvenõges näiteks talviste söötmiskohtade ümber. Kariloomad söövad nõgest kuivanud heina sees, kuid värskena väldivad kõrvetavat taime. Regulaarne niitmine koos heina koristamisega vähendab kõrvenõgese osakaalu, kuid üleni nõgesesse kasvanud alal tuleb tõenäoliselt eemaldada pealmine mullakiht või maa ümber künda ja rajada uus rohumaa.
 

Luht-kastevars (Deschampsia cespitosa) on niiskete ja soostunud niitude kõrreline, mille söömist kariloomad kareduse tõttu väldivad. Liik on kohastunud kasvama vähese hapnikusisaldusega mullal, mille teket soodustab liiga intensiivne karjatamine või raske traktoriga niitmine.

Arvukust hoiab tagasi kevadine karjatamine, kui taim ei ole veel nii kare, või mätaste niitmine peale karjatamisperioodi lõppu.
 

Harilik angervaks (Filipendula ulmaria) on niiskele ja märjale niidule iseloomulik liik, mis võib arvukuselt ruttu suureneda ning kõik teised liigid välja tõrjuda, kui maad kuivendatakse, hooldus lakkab või kui mitmel järjestikusel aastal on niitmisaeg hiline.

Efektiivseks tõrjeks tuleb ala niita vegetatsiooniperioodi jooksul kaks korda, õitsemise alguses. Mõlemal korral on vaja niidus koristada. Tulemuslikuks peetakse ka kitsede või lammastega karjatamist, kuna veised ja hobused pigem väldivad angervaksa.

Arvukust võib vähendada trampimine, seejuures näiteks talvise karjatamise käigus. Veiste trampimise tõhusust angervaksa vähendamisel on täheldatud Eestis näiteks luhaniitude taastamisel.
 

Pilliroog (Phragmites australis) on kiire- ja kõrgekasvuline kõrreline, mida iseloomustab väga efektiivne vegetatiivne paljunemine. Taim levib laialdaselt eri tüüpi niisketel ja märgadel rohumaadel. Levikut soodustab see, kui mulla lämmastiku- ja fosforisisaldus suureneb ning rohumaa hooldus lakkab.

Karjatamine on pilliroo tõrjumisel niitmisest palju efektiivsem, eriti kui alustada seda kevadel varakult, kui pilliroo võrse on alla 15 cm pikk ja pole veel roheliseks muutunud. Noor võrse on magus ja toitainerohke ning maitseb kariloomadele. Taastamise intensiivses faasis peab karjatamiskoormus olema normaalkoormusest suurem, kuna mullas on akumuleerunud toitained ning pilliroog kasvab kiiresti.

Üleni pilliroostunud ja laigutiste veekogudega alal tuleb eelnev puitunud pilliroog sageli purustada, et muuta ala kariloomadele sobivaks. Purustamise alternatiivina on kasutatud ka talvist või varakevadist roostiku põletamist.

Pilliroo ohtrust saab siiski vähendada ka niites. Kiirema tulemuse saavutamiseks tuleb vegetatsiooniperioodi jooksul niita vähemalt kolm korda: esimest korda mai lõpus ja kolmandat korda juuli keskel. Märgatav muutus tekib kolme-nelja aasta jooksul.