Oleme põhjendatult uhked oma looduse üle. Siin kohtuvad lõuna ja põhi, ida ja lääs, siin elavad nii liigid, keda kohtame tundras, kui ka sellised, keda oleme harjunud nägema Vahemeremaades. Oleme looduse piiririik.

Arvatakse, et Eestis elab ligikaudu 40 000 looma-, taime- ja seeneliiki. Nii nagu ligikaudu pool Eestit on kaetud metsaga, on ka ligikaudu pooled meie liikidest metsaliigid, seega on meie mets koduks vähemalt 20 000 erinevale olendile. Mets ei ole ainult puud. Linnud, putukad, samblad, seened, samblikud – mitte ühelgi puuliigil pole ühtki sellist osa, mida keegi neist mingil ajahetkel kinnitumiseks, pesapaigaks, toiduks või muuks elutähtsaks ei tarvitaks. Võib öelda, et kõik need liigid (sh mitu veel leidmata liiki) kokku moodustavad metsa.

Loodusmetsa elurikkus on metsale ka omamoodi kaitsepuhver. Ükski mardikas ega seen ei saa liigirikkas metsas liialt võimust võtta ega suuri kahjustusi tekitada (üraskid sealhulgas), sest teda ümbritsevad looduslikud vaenlased või siis ei anta talle (näiteks seente puhul) lihtsalt ruumi laiutamiseks. Tasakaalu leidmine on oluline nii metsaökosüsteemis endas kui ka selles, kuidas meie, inimesed, metsa kasutame.

Arutledes metsa olemuse üle saame kirjeldada lihtsustatult kahte vaatepunkti: mets kui ökoloogiline tervik, tuhandete liikidevaheliste seostega võrgustik ning teisalt mets kui puitu tootev üksus.

Hädad algavad sellest, et puitu asub mets tootma märksa varem, kui seosed ja eriti just keerukamad seosed jõuavad välja kujuneda. Teisisõnu jõuab metsa raieküpsus kätte varem kui tema ökoloogiline küpsus ja vastuolu algab sealt, et väga paljud liigid saavad elada vaid enam kui saja-aastases metsas. Lisaks on veel ohtralt selliseid liike, kes oma elutegevuseks – on see siis toitumine, varjumine vms – vajavad omakorda just neid liike, kes vanametsata areneda ei saa.

Loodusmets, kui ta on saavutanud piisava vanuse, on isereguleeruv süsteem, kes suudab tulla toime peaaegu kõigega, mis keskkonnas juhtuda võib – põlengud, kahjurid, üleujutused, agressiivsed seened, enneolematud võõrliigid.

Meie jääajajärgsetel soometsadel ei lähe praegu hästi

Ida-Virumaal Alutagusel, Eesti ajalooliselt suurimate okasmetsade ja soode alal paikneb geograafiline piir taigametsavööndi ja Euroopa segametsavööndi vahel. Teisisõnu asub seal piir Aasia ja Euroopa vahel. Meil leidub reliktmetsi atlantilisest kliimaperioodist, neist vast silmapaistvaimad on tammikud Abrukal, Puhtus ja miks mitte ka üks põhjapoolseimaid tammikuid maailmas, Veskimetsas Tallinna südames, kus praegu asub loomaaed.

Just vesised soometsad olid jää taandudes need esimesed metsad, mis ka tänapäeva eestlase silmale metsana oleksid paistnud. Piisonid ja tarvad on kadunud, kuid puud on jäänud. Kui laialehelised pärna-, jalaka- ja tammemetsad on mälestus 5000 aasta eest Eestimaal valitsenud loodusest, siis maksab meeles pidada, et esimesteks siinseteks metsadeks olid soometsad. Just vesised soometsad olid jää taandudes need esimesed metsad, mis ka tänapäeva eestlase silmale metsana oleksid paistnud.

Liigid, kes neis lirtsuvates esikmetsades elupaiga leidsid, olid meie esimesed metsaliigid, näiteks rabakonn ja valgejänes, kes lindude kõrval siin hakkama said. Soometsadel ei lähe praegu aga sugugi hästi.

70 000 kilomeetrit pikk kraavisüsteem võimendab kevadist põuaaega

Eestis on kuivendatud üle 700 000 hektari metsamaad. Peamiselt Nõukogude okupatsiooni ajal rajatud kuivenduskraavidest saaks tõmmata peaaegu kaks mõttelist ringjoont ümber maakera, räägime enam kui 70 000 kilomeetri pikkusest nägemuslikust kraavist.

Seda asjaolu tasub meeles pidada eriti praegu, mil Eestit tabavad järjestikused kevadpõuad. Põuad, mille ulatusele ja mõjule kraavisüsteem tugevasti kaasa aitab. Kindlasti on siin kaasamõtlejaid metsakasvatajate hulgas, kelle äsja istutatud noor mets taaskord surnuks kuivab.

Praeguseks on enam kui viiendik Eestist kaetud kaitsealadega. Need on paigad, mis vähemalt meie, inimeste, arusaamade kohaselt on elustiku poolest rikkaimad, paigad, kus liikide võrgustik on tihedaim ja omaseim meie laiuskraadile, kliimale, lühidalt Eestile. Sellel viiendikul hoiame oma metsi, soid, pärandniite, jõgesid, järvi ja veel paljutki.

Eestis ei ole kunagi olnud nii palju kaitsealasid ja seetõttu ei ole ka looduskaitse kunagi varem nii tugevalt olnud seotud meie igapäevaeluga. Aga näeme, et looduskaitsest ei räägita mitte ainult meil, vaid peaaegu kõikjal maailmas, sest ulatuslik inimtegevus ja selle tulemusena muudetud looduskeskkonna tagajärgedega puutume kokku nii põudade, üleujutuste, pandeemiate kui ka puhta joogivee nappuse kaudu.

Esimest korda Euroopa Liidu ajaloos oli viimastel europarlamendi valimistel üheks kaalukeeleks looduse taastamise määruse poolt või vastu olemine. Määruse, mille eesmärgiks on taastada 20 protsenti Euroopa loodusest. Nüüdseks on see määrus vastu võetud ja on rõõm tõdeda, et Eesti oli üks selle protsessi energilistest vedajatest.

Soometsade taastamine

Looduse ökoloogiline taastamise, loodusele omase seisundi tagasitoomise eesmärk ei ole luua midagi uut ega enneolematut, lähtuda tuleb paiga ajaloost ning püüda parandada inimese poolt loodusele tehtud kahju. Ajalooliste soo- ehk märgade metsade taastamine on just selline tegevus.

Meie kaitsealade võrgustikku on lisaks ökoloogiliselt toimivatele elupaikadele hõlmatud ka taastumisvõimelisi (sageli inimese kaasaaitamisel tekkinud) elupaiku. kraavitatud rabasid, võsastunud niite, kuivendusest rikutud soometsi. Hiljuti valminud soo- ehk märgade metsade tegevuskava eesmärk ongi suurendada meie kaitsealadel kuivendusest rikutud metsade looduslikkust ligikaudu sajal ruutkilomeetril. Kõigist kuivendatud Eesti metsadest hõlmab see vähem kui kaks protsenti, ent ikkagi loodame, et see ettevõtmine annab päästerõnga paljudele vesiste metsade elanikele.

Peaaegu iga päev leitakse maailmas uusi seosteahelaid erinevate samblike, seente, mardikate, taimede, sammalde vahel, mis oma peensuselt ja toimimise elegantsilt ikka ja jälle üllatavad ja ületavad meie kujutlusvõimet. Nende liikide eest hoolitsemise ongi looduskaitse üks põhiülesanne. Kaitstes ja ka taastades meie loodusväärtusi, muu hulgas ka meie metsaliikide kodu, metsa, saame samas väljaspool kaitsealasid kasutada metsa teaduse parimate, jätkusuutlikumate viiside kohaselt.