Nii Euroopas kui ka Eestis on põllulindude arvukus langenud viimase 40 aasta jooksul poole võrra, kuid uued moodsad jälgimisvahendid võimaldavad lindude teekondi senisest täpsemalt kaardistada ja sestap ka paremaid ettepanekuid nende asurkondade säilitamiseks teha.

Nurmkana intuitiivsed elupaigaotsingud toimuvad palju suuremal alal kui seni arvatud

Nurmakana, siinne paigalind, on õnneks praeguseni saanud Eestis üsna „metsikult“ ja omapäi tegutseda ja sestap erineb ta elupaigakasutus ka üsna palju oma Euroopa suguvendade omast. „Kui varem arvati, et nurmkanad liiguvad vähe ning pesitsevad pigem sealsamas, kus nende vanemad, siis nüüdsed uuringud näitavad, et meie linnud, erinevalt Euroopa isenditest, on säilitanud aktiivse levimisvõime, mis tähendab kevadeti uute pesitsusalade hõivamist“, ütleb Jaanus Elts, nurmkanade uuringu eestvedaja.

Ehkki põllulinnud, liiguvad kevadeti meie nurmkanad üllatavalt sageli ka metsamaastikus, pikki kõrgepingetrasse ja metsasihte ning sageli on nende hajumisrännakud 50-50 km pikkused!

Lisaks erinevatele põllukultuuridele (nad eelistavad taliteravilja) ja rohumaadele (nad eelistavad kõrrelisi) kasutab nurmkana aktiivselt ka nende vahele jäävaid üleminekualasid, nagu näiteks põllu ja tee vahelised ribad ning põllu ja võsastike vahelised ribad. Sellised üleminekualad pakuvad oma kõrgema ja mitmekesisema taimestikuga varje- ja toitumisvõimalusi aasta läbi ja sellega tulebki nurmkana kaitse planeerimisel arvestada. Just selliseid rohumaaribasid me ühes põllumeestega praegu ka rajame!

Rukkirääk polegi öölind

Meile mai alguses saabuva rukkiräägu uuringud näitavad, et vastupidi senisele arvamusele, on rukkiräägud aktiivsemad just päevasel ajal, sellal on nende kodupiirkond öisest kümme korda suurem.

Muu hulgas ilmneb, et ei ole n-ö heinarääke ja viljarääke, st isendid, kes kasutavad vaid kindlat taimkatet. Rukkirääkude elupaigakasutus on dünaamiline, sõltudes ümbruskonnas leiduvate põllukultuuride ja looduslike elupaigalaikude taimestiku arengust ning rohumaade majandamisaktiivsusest.

Uuritud räägud eelistasid hiljem niidetavaid või üldse niitmata jäetud rohumaid – see on info, mida peab liigi elupaigakasutuse ja kaitse planeerimisel arvesse võtma. Niidetud alale rukkirääk ei lähe, hakates seal käima uuesti mõned nädalad hiljem, kui taimestiku kõrgus on räägu jaoks piisavalt taastunud.

Sesooni jooksul kasutavad rukkiräägud kuni viite erinevat põllukultuuri. Kuna kevadel, kui räägud saabuvad, on kultuurmaastiku varjevõimalused veel kesised, saavad tähtsaks kõrgema surnud taimestikuga põllumaade servaalad ning taliviljaoras.

Meie rukkirääkude kodupiirkonnad võivad olla väga suured – isegi kuni 60 ha. Varasemates uuringutes on vastav näitaja olnud oluliselt väiksem, seda peamiselt lühema uurimisperioodi ja linnu liikumise jälgimiseks kasutatud vahendite või meetodite tõttu. Ühe öö jooksul kasutasid rukkiräägud kuni 0,29 suurust ala, päeval oli kodupiirkonna suurus kuni 2,1 ha.