Peeter, räägi oma maast!

Joona-Niine on kaks kinnistut, Joona kuulus vanaisale, Niine on hiljem juurde ostetud. Ajalooliselt oli Joona nimi Jonna ning 1816. a mõisakaartidel oli märgitud juba nii Jonna oja kui ka Jonna mägi (mis on kaks sammu kõrgem kuivem koht).

Siin tehti heina ja poisikesena käis mu isa siin ka karjas. Koht ise oli tollal palju vesisem kui praegu, metsa väga polnudki, kogu ala oli pigem heina- ja hiljem rohumaa. Ka nõukaajal jätkus ühes naabritega loomapidamine ja heinategu. 70ndatel hakati maad parandama, oja tehti magistraalkraaviks, ümbruskonda rajati põllud ja heinamaale pääses ainult üle põldude. Tee ehitati alles 80ndate teisel poolel.

See oli Eesti looduskaitsetegelane Tiit Petersoo, kes hakkas 30 aastat tagasi sudima, et hakka puhastama puisniitu, võta võsa ära, ja nii see niidu süstemaatilisem taastamine pihta hakkas. Sellist aega, kus heina poleks tehtud, pole olnudki, sest isegi siis, kui loomi meil enam ei olnud, sai külameestele ikka heina lubatud ja peagi oli juba ka selge, et niidukooslust tuleb hoida ja säilitada ning niitmisega jätkata.

Kümmekond aastat tagasi raiusime suuremad kuused välja, nüüd pole ühtki märki, et seal üldse nad kasvanud oleks. Suuremad puisniidu taastamistööd tehti aga tänavu.

Kuna taastamistööd hangib Keskkonnaamet nüüd avaliku konkursi korras, siis kuidas Sinu niitude taastamine käis, kas said ka sõna sekka öelda? Kas oled tulemusega rahul?

Taastamisprotsessis oli nii- ja naasuguseid hetki. Alates hetkest, kui maha võetavaid puid hakati märgistama kuni viimase puu ja oksa välja viimiseni välja, olin väga kaasas. Käisime Keskkonnaameti maahooldusspetsidega tööde kulgu vaatamas peaaegu iga päev ja olen nii koostöö kui ka lõpptulemusega väga rahul. On ju see ala suuresti mu enda „laps“.

Väga oluline on, et kolm osapoolt - maaomanik, teadlane ja ala taastaja – üheskoos kokku saavad, ala väärtused ja seal tehtavad tööd läbi arutavad, samuti selle, kuidas niiduomanik ise edasi kavatseb toimetada. Kui erinevad osapooled kokku ei saa, siis ei taha ka tervik kokku tulla.

Mis on Sinu jaoks puisniitu hooldades kõige keerukam?

Kõige stressirohkem on teadmatus, millal on ikkagi see kõige õigem aeg heina tegema minna! Sõltub ju heinategu ilmast palju rohkem kui näiteks põllutööd. Praeguseks on kõige suuremaks murekohaks kujunenud aga see, mida niidetud heinaga peale hakata, sest loomapidajaid, kellele hein anda, on vähe, ja suurfarme meiekandis pole üldse.

Alternatiivina võiks heina kasutada energiatootmiseks.

Minu isiklik murekoht on ka heina pressimine, sest minu tehnikapark lõpeb seal, kus hein on niidetud ja vaalus, mis tähendab aga, et alati pean leidma kellegi, kes heinapressimise ära teeks. Vanasti tegime muidugi hangu ja loorehaga kas saadu või kuhja. Kui taastasime küüni, saime osa heinast küüni hoiustada.

Kui palju „loomingulist kaost“ Sa endale hooldustöödes lubad?

Mõnda asja teeks vähem, kui PRIAt ei kardaks😊 Nii mõnigi tegevus, eriti just põuasel ajal, tundub mõttetu ja eks ma põuasel aastal olengi niitmata laike jätnud, nüüd on see ka hoolduseeskirjades mitte ainult lubatud, vaid lausa kohustuslik.

Mul on rikkalikult käpalisi ning koha, kus neid palju kasvab, kujundasin tänavu kolmnurgaks. Kasutan pargiesteetikat, sest iluaed on mu lemmik ja ega ma ei oskagi lohakalt teha. Niit on vaat et rohkemgi korras kui koduaed.

Kas majanduslikult tasub puisniiduhooldus end ära?

Puisniidu hooldustasu pole väike ja seda ma ei tunne, et oma tööle peale maksaksin. 20 aastat tagasi ma muidugi ütlesin, et teeksin nii ehk nii, aga täna enam nii ei ütle, olen ikka vanemaks ja targemaks saanud.

Poola niiduk ja kaarutaja pole väga kallid. Suurem investeering on traktorisse.

Aga eks kõik oleneb ka sellest, kui kõrgelt oma tööaega hindad ja kas selline eluviis üldse sobib. Puhkuse veedan ju heinamaal… kurat, teised on rannas, sõidavad ringi… Aga mis teha, selline kiiks on! 

Mille üle eriti uhkust tunned?

Mul on siin mitut sorti käpalisi, kusjuures ka kaunis kuldking ja kes siis selle üle uhkust ei tunne! Ööviiul kasvab seal, kus vanasti teda polnudki. Harilik käoraamat on kogu aeg olnud, samuti kasvab siin püst-linalehik, väike ja suur käopõll. Aastate jooksul olen taimede osas saanud ka palju targemaks: kui algul oli puisniidu taastamise eesmärk heinale ruumi teha, siis nüüd on mu teadlikkus kasvanud ja taipan juba, mis rohu sees kasvab.

Aga ega ilma inimese mõõduka sekkumiseta need taimed siin ei püsiks ja ala laienedes on kaitsealuseid liike juurdegi tulnud. 

Kas Sul on mõni puisniitu hooldusnipp, mis aitab aega või raha kokku hoida?

Võsalõikuri ja trimmeri töö tuleb viia miinimumini, nendega kaob aeg käest ära. Sel aastal tegingi võsakaga ainult ühe täistööpäeva, sest olen ala disaininud selliseks, et käsitööd oleks võimalikult vähe. Selleks, et masinaga saaks suuremat ala teha, olen kive ümber tõstnud, kände freesinud, aga eks heina kokkukorjamine tihedamate puudega alalt tuleb ikka käsitsi teha.

Ala võiks töömugavuse pärast hõredamgi olla, aga kuldking vajab varju ja puisniidule ongi iseloomulik, et mõni koht on hõredam, teine tihedam, tammetukka ju ka niisama heast peast maha ei võta.

Kuidas Sa seletad skeptikule, miks puisniitu hoida ja hooldada on vaja?

Eks looduskooslused peavad ikka ise inimest kõnetama, aga kui inimesele meeldib park, siis kindlasti tunneb ta ka rõõmu puisniidust. Puid on hõredalt, kõikjale avanevad maastikuvaated on imeilusad igal aastaajal. Mõnus on istuda puu alla maha ja mõtted peast välja lasta.

Eks laiemalt võttes aitab puisniit hoida esivanematelt päranduseks saadud looduskooslust, mis säilib vaid inimese mõõduka toimetamise abil. Vägisi puisniitu hooldada muidugi ei saa, olgu toetus ükskõik kui suur, kui ikka tööd teha ei taha, siis toetus ei loe. 

Kui palju rahvast Su ala uudistamas või niisama siin jalutamas käib?

Siin on kukeseene koht, kus käiakse, kui teatakse, küünis on ilmselt ööbitud. Ja puisniidu projekti käigus käib ka päris palju inimesi. Eks on sedagi juhtunud, et lausa autoga sõidetakse niidule!

Mis edasi saab?

Kui praegune süsteem jätkub, siis jätkub ka pärandniitude majandamine. Keskkonnaamet otsib praegu maadele, mis jäävad ilma hoolduseta sööti, rentnikke ja tundub, et puisniiduhuvilisi on, seega ei tohiks ka puisniit lähiajal kaduda.

Kui ma nüüd oma puisniidu majandamata jätan, siis lage ala kasvab võssa ning uuem äsja taastatud osa kasvaks metsa, sest eks ta põline metsaheinamaa on ka olnud. Aga et palju on haavavõsa ja paju, siis ega normaalset looduskooslust siit ei tuleks.

See pingutus, mis me praegu teeme puisniitude hooldamiseks ja säilitamiseks, on oluline ning kui tõesti meie puisniidud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse võetaks, annaks see nii lisatagatise meie puisniitude säilimiseks kui ka rahvusvahelise mõõtme, huvi ja tähelepanu nii haruldasele looduskooslusele.

Kõige jätkusuutlikum oleks siiski, kui oleks loomi, kellele heina teha. 

Pildil Peeter koos keskkonnaameti nõustamisteenuse juhi ja mõttekaaslase Evelin Loega.