Kui 2022. aasta esimeses pooles valis Tartu Ülikooli metsandustöörühm välja prioriteetsed taastatavad alad, siis aasta teises pooles alustas Tallinna Ülikooli soometsade töörühm alade eelseiret.

Esmajoones köitsid Tallinna Ülikooli teadlaste tähelepanu kaks suurt metsamassiivi Alam-Pedja looduskaitsealal – Meleski ja Peterna-Laashoone piirkondades (kokku ligi 2500 ha) ning üks väiksem (468 ha) Ohepalu looduskaitsealal, nn Ohepalu 2.

2022. aastal said paika esimesed veetaseme automaatmõõturid, mille abil saab veetasemeid jälgida nii ööpäev läbi kui ka aastaringi.

Meleski taastamisala asetus kaardipõhise eelvaliku järgi prioriteetsusklassi A, kui kõige vajalikum ning probleemivabam ning Peterna-Laashoone klassi B. Mõlemad on lehtmetsa-alad ning kuna just soo- ja soostunud muldadel kasvavatest metsadest on kuivendusega enim rikutud lehtmetsi, eelistame taastamisaladena just selliseid metsi. Mõlemad alad paiknevad Pedja ja Emajõe üleujutuste mõjupiirkonnas ning sealses metsamassiivis on ulatuslik ja rikkalik puidutagavara.

Peterna-Laashoone taastamisalal on keskmiselt või tugevalt kuivendatud madalsoo- ja lodumetsad. Pedja jõe kaldal on alles väikesed uhked uhtlammi metsatukad vanade sangleppade, haabade ja pärnadega ning vanade jõesootide ümber kõrgete kännumätastega ja lopsaka rohustuga lammi-lodumetsa. 

Nimi Laashoone (laas=klaas) viitab klaasivabrikule. Suure puidutagavara tõttu valitigi see Pedja jõe ja Emajõe vaheline metsaala 18. sajandi lõpupoole Meleski klaasivabriku ehk Tsaari-Venemaa suuruselt teise klaasitööstuse asukohaks. Klaasi valmistamiseks on vaja kõrget temperatuuri ja palju energiat, mille saamiseks kulus väga puitu. Seetõttu polegi Meleski ja Peterna-Laashoone piirkondades põlismetsi, vaid need alad on viimase 300 aasta jooksul palju kordi läbi raiutud. Viimatised suuremad metsaraied, ka laiemad ja sügavamad kraavid pärinevad 1960-70ndatest ning suur osa metsast kvalifitseerub kõdusoometsaks.

Meleski ja Peterna-Laashoone taastamistegevuste tulemused ei saabu kiiresti. Looduslikumate metsade väljakujunemine võtab aega inimpõlve või kaks, kuid sealne rikkalik elustik ning Pedja ja Emajõe mõjutatavad metsad väärivad praegusest paremat seisundit.

Ohepalu 2 alal on Udriku järvede kõrval oosidel endiste puisniitude kohale kujunenud lopsakas, kohati laialehine mets. Ooside vahel ja neist edelas/läänes Kaansoo pool levib madalsoomets vaheldumisi madalsoo lagendike ja taasmetsastunud raiesmikega. Taimestik on lopsakas ja liigirikas, kohati kasvab rikkalikult orhideelisi – kahelehist ja rohekat käokeelt, soo-neiuvaipa, kahkjaspunast sõrmkäppa. Kuivendamise mõju on tugev Kaanjärvede ja vanade kuivenduskraavide ümber, kus kasvavad kõdusoometsad vaheldumisi kuivendusemõjuliste madalsoometsadega. Tugevam kuivenduse mõju esineb Kaanjärve-Pala oja kraavi ja Pala tee piirkonnas.

Erinevalt teistest Ohepalu aladest, mida taastas Eestimaa Looduse Fond LIFE’i projekti „Soode kaitse ja taastamine“ (2015-2021) käigus, jäi Ohepalu 2 veerežiim taastamata ning on hea, viimane tükk Ohepalu elurikkast ja mitmekesisest soostikust saab tagasi looduslikuks.

Paralleelselt eelseirega valmistab RMK ette taastamisprojektide lähteülesannet. Esimesi maid hakatakse taastama 2024. aastal.

Fotod: Laimi Truus