19. Mai 2026

Kaidi Tingas

Türi lillelaadalised leidsid, et said meie telgis palju targemaks

Tore oli taas Türi lillelaadal aiandushuvilistega kohtuda ning meie teema – kuidas majapidamisse võõrliike mitte tuua ja kui need seal juba on, siis kuidas neid tõrjuda – pakkus huvi väga paljudele.

Huvilised said määrata meie telgis omamaiseid tigusid, uurida juba keskajal võõrliigina meile saabunud viinamäetigu ning loomulikult koondus suur hulk inimesi hispaania teetigude ümber.

Ehkki tänavune kevad on olnud kuiv ja võõrnälkjaid seetõttu vähem liikumas, leidsime oma tigudekollektsiooni hispaanlased päev enne lillelaata Türi tehisjärve kaldalt. Nende tegevusvabadust kasvatuskastides katsusime piirata vaskteibiga, kuna liikvele on läinud jutt, et vasest ja tsingist hispaania teetigu üle ei roni, sest need materjalid reageerivad teo nahapinnaga ja tekitavad ebameeldiva tunde.

Päevajagu me katse ka õnnestus, kuid kui tigu oli proovinud juba mitu korda üle vaskteibi ronida, tekitas ta sinna oma limaga barjääri, mis edaspidi sobis takistuse ületamiseks päris hästi ja on järjekordne näide sellest, kui head kohanejad on invasiivsed võõrliigid.

Seega on kõige olulisem ennetamine ning nii reedeses Terevisioonis kui ka kahel laadapäeval pani meie võõrliikide ekspert Merike Linnamägi südamele, et taimi tuleb vaadelda hoolikalt juba enne ostmist: uurida ega taimelehtedel pole auke ja limajälgi, ega taimejuurtel paista valgeid täppe, mis siis, kui nad on poolläbipaistvad ja kobaras koos, pole suure tõenäosusega mitte väetisegraanulid, vaid teomunad.

Samuti rõhutas Merike, et just kevadel peab teeteod kokku korjama, sest iga tigu (nad on mõlemasoolised) muneb 400 muna ja munemata munade võrra on aiapidajal suvel siis hõlpsam.

Palju peatuti ka voolja pargitatra juures ning räägiti oma pargitatra tõrjumise lugu. Tihti kestab tõrjumine aastaid ja ka siis mitte alati tulemuslikult. Omalt poolt rääkisime aurutamise, taimevarde soolvee pritsimise ja geotekstiiliga katmise katsetamisest ning vastastiku saime jagada nii mõnegi õppetunni.

Seekord oli koos meiega ka Tartu elurikast linnaruumi loov ROHEring, kes ehitas aiakahjurite suure vaenlase – siili – aiavärava ja rääkis sellest, milliseid omamaiseid taimi võiks invasiivse kanada kuldvitsa või lupiini asemel koduõue tuua. Olgu selleks siis preeriaküünal, kassisaba, kerakellukas või hoopis sile tondipea.

Kõige toredam oli see, kui inimesed ka veel teist korda meie juurde tulid, öeldes, et tegid laadale tiiru peale ja tulid veelkord läbi, enne kui minema hakkavad!

Soovime kõigile aiakahjuritevaba suve!