Võõrliikide tõrjekatsed

Võõrliigid on elupaikade kadumise ja killustatuse järel suuruselt teine oht looduslikule mitmekesisusele. Projekti "Loodusrikas Eesti" käigus töötame välja uued kulutõhusad võõrliikide tõrjemeetodid ja pöörame tähelepanu ennetustööle, mis on võõrliikide leviku piiramise seisukohalt ülioluline.

Katsetame nelja suurekasvulise taime - kuldvitsa, pargitatra, lumimarja ja pihlenela - tõrjet eri meetoditega. Kõik need liigid on aja jooksul aiast välja pääsenud ja tõrjuvad nüüd looduses vohades välja kohalikku floorat.

Pargitatar ning kanada ja sügis-kuldvits kuuluvad Eestis invasiivsete võõrliikide nimekirja ning looduskaitseseadus ei luba neid Eestis kasvatada. Lumimari ja pihlenelas on samuti võõrliigid; nad moodustavad suuri, tihedaid ja erakordselt vastupidavaid kogumikke, kuhu mahub kasvama väga vähe teisi taimi.

Eelkirjeldatud liigid on probleemiks just siis, kui nad satuvad aiast välja, sest looduses kontrollimatult levides ohustavad nad looduslikku tasakaalu. Välitööde ja katsealade kaardistamisel on selgunud, et need taimed jõuavad loodusesse peamiselt just prügi- ja aiajäätmete ladustamise kohtadest ning mahajäetud taluaedadest, aga ka paikadest, kuhu on teisaldatud pinnast.

Projekti käigus välitöid tehes oleme leidnud 44 tõrjekatseteks sobivat ala, mis asuvad üle Eesti nii era- kui ka riigimaadel. 2022. aasta talvel võttis Keskkonnaamet ühendust võimalike katsealade maaomanikega ning täpsemad eramaadel asuvad testalad selguvad siis, kui omanikud on andnud oma kinnistul toimetamiseks loa.

Katsealal proovime erinevaid tõrjemeetodeid:

  • niitmist;
  • lõikamist ja töötlemist herbitsiidiga;
  • kuuma auruga töötlemist;
  • taimede purustamist kettpurustiga ja seejärel niitmist;
  • spetsiaalse vastupidava geotekstiiliga katmist.

Projektiga seotud plaanidest räägib Keskkonnaministeeriumi võõrliigispetsialist Merike Linnamägi.
 

Eri meetodeid katsetame alates 2023. aastast viie aasta jooksul kevadest sügiseni kindla intervalliga ning seejärel analüüsime iga meetodi tulemuslikkust. Kontrollaladel jälgime ja hindame viie aasta jooksul seda, milline on taimede loomulik kasv ilma tõrjetegevuseta.

Katsete eesmärk pole niivõrd tõrjuda suuri alasid puhtaks, kuivõrd kontrollida eri meetodite tõhusust ja koostada nende tulemuste alusel tõrjejuhised ja õppefilmid, mis võimaldaks hiljem maaomanikel ja kohalikel omavalitsustel ise paremini võõrliike tõrjuda.

Iga inimese kohusetundlik käitumine aitab probleeme ennetada või kiiresti lahendada. Aiapidajad ja taimehuvilised võiksid eelistada kodumaiseid liike ning hoiduda invasiivsete liikide aeda toomisest. Ühtlasi soovitame taimejääke (varred, õied, juured, risoomid) kompostida oma aias, vajaduse korral tuleb need taimejäägid põletada. Kindlasti ei tohi aiajäätmeid viia metsa, teeserva või võsavahele, sest seal hakkavad rohitud või väljakaevatud võõrliigid kasvama ning nende seemned idanema.

Laialt levinud võõrliike ei ole tihtipeale enam võimalik Eesti loodusest täielikult eemaldada, aga näidete varal õppides saame ennetada järgmiste probleemliikide tekkimist.

Kanada kuldvits (Solidago canadensis L.) ja sügis-kuldvits (Solidago gigantea Aitonon mitmeaastased puhmikuna kasvavad korvõielised. Nende tuhanded väikesed õisikud on liitunud liitõisikutesse. Õied on värvuselt kollased nagu ka kodumaisel harilikul kuldvitsal. Õitsevad nad juulist oktoobri lõpuni.

Image
Kanada kuldvitsa määramistunnused

Mõlemad kuldvitsa liigid on välimuselt väga sarnased. Määramiseks tuleb taime lähemalt uurida - kanada kuldvitsa vars on tihedalt karvane, sügis-kuldvitsal paljas või kergelt karvane. Kanada kuldvitsa õisikud on laiuvad, sügis-kuldvitsal aga püstisemad. Oluline on ka teada, et kanada kuldvits on Eestis oluliselt laialdasema levikuga kui sügis-kuldvits ning suuretõenäosusega kohtad pigem kanada kuldvitsa.  


Kanada ja sügis-kuldvits on Eestis invasiivsed ja keelatud võõrliigid, seega nende kasvatamine ja levitamine on keelatud. Taimede kodumaa asub Põhja-Ameerikas, kuid praeguseks on ta tavaline liik ka Kesk- ja Põhja-Euroopas, Austraalias, Uus-Meremaal, Jaapanis ja Hiinas. On teada, et kanada kuldvits toodi 1807. aastal Tartu ülikooli botaanikaaia kollektsiooni. 

Kuldvitsade hea leviku taga on efektiivne vegetatiivne ja suguline paljunemine. Ühel aastal võib ühes isendis areneda üle 10 000 seemne. Kuldvitsad on koosluses väga dominantsed, tõrjudes oma tiheda juurestiku ja eritatavate ainetega välja teised rohttaimed. 
Kuldvitsad eelistavad kasvada valgusküllastes inimmõjuga aladel: nt söötis põldudel, teede ääres, jäätmaadel. Viimase paarikümne aasta jooksul on kiire leviku taga just karjatamise vähenemine.

Et tema mõju vähendada, katsetab Keskkonnaamet järgmise viie aasta jooksul erinevate tõrjemeetodite efektiivsust - niitmist ja kuuma auruga töötlemist.

Vaata fotosid kuldvitsadest allolevast galeriist!

Lisainfot määramistunnuste kohta leiad SIIT

Harilik pihlenelas (Sorbaria sorbifolia) on pikkade paaritusulgjate lehtede ja valgete pikkade õisikutega põõsas. Nii nagu mitmeid teisi võõrliike kasvatatakse teda Eesti aedades ilupõõsana. Tema loomulik kasvuareaal ulatub Siberist Jaapani saarteni. Kuna taim paljuneb väga hästi juurevõsudega, moodustab meil metsistuvatest puittaimedest just pihlenelas kõige suuremaid kogumikke. Levikut soodustab ka taime hea külmakindlus ning vähenõudlikkus mullastiku suhtes. Valgusküllastes kohtades õitseb pihlenelas hästi, kuid ka varjus saab ta edukalt hakkama.

Harilik pihlenelas on invasiivne võõrliik, kuid mitte keelatud. Kui taim kasvab aedades ja on kontrolli all, siis loodust ta ei ohusta. Probleemseks muutub pihlenelas siis, kui satub loodusesse, kus laieneb jõudsalt ning võtab ära kasvukohad meie kodumaisetelt liikidelt.

Et tema mõju vähendada, katsetab Keskkonnaamet järgmise viie aasta jooksul erinevate tõrjemeetodite efektiivsust, sh niitmist, kuuma auruga töötlemist, taime varte purustamist ja sellele järgnevat niitmist.

Vaata fotosid pihlenelasest allolevast galeriist!

Harilik lumimari (Symphoricarpos albus) on dekoratiivne ja tuntud hekitaim, mis talub hästi pügamist. Tema looduslik leviala on Põhja-Ameerikas. Kuna taim on vähenõudlik ja talub mitmesuguseid keskkonnatingimusi, saab teda kasvatada ka teistes piirkondades. Eestisse toodi lumimari 19. sajandi lõpus. Praeguseks on taim levinud hajusalt üle Eesti, kuid peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis.

Lumimari kasvatab uutesse kohtadesse levimiseks juurevõsusid - 60 cm kaugusel emataimest tuleb juurevõsu maapinnale ja uus taim hakkab kasvama. Kui uus võsu on saanud piisavalt tugevaks, hakkab ka tema edasi võsusid ajama.

Lumimari on Eestis invasiivne võõrliik, kuid mitte keelatud. Ohuks meie looduslikule mitmekesisusele on lumimari siis, kui ta satub loodusesse (nt prügi- ja aiajäätmete ladustamiskohad) või metsistub mahajäetud kohtades (hooldamata mõisapargid, kirikuaiad, talukohad) ja võtab ära kasvukohad meie kodumaisetelt liikidelt. 

Lumimarjal on väikesed valkjas-roosakad kellukjad õied, mis lehtede vahel on märkamatud. Lihtsam on taime tuvastada sügisel, kui põõsastele on ilmunud valget värvi marjad ehk luuviljad. Lehed on munajad, pealtpoolt rohelised, alt hallikad. 

Lumimarja saab hoida ohjes piisava niitmisega. Et selgitada välja tõhusaim meetod, katsetame peale niitmise veel taimede eelnevat purustamist ja sellele järgnevat niitmist ning kuuma auruga töötlemist.  

Vaata fotosid lumimarjast allolevast galeriist!

Kõik pargitara liigid - vooljas pargitatar (Reynoutria japonica), sahhalini pargitatar (Reynoutria sachalinensis) ja nende hübriid (Reynoutria x bohemica) - on nii Eestis kui ka maailmas väga invasiivsed ja hea levikuvõimega taimed. Looduslikult kasvavad nad Kagu-Aasias 2-3 meetri kõrguste puhmastena nii päikselistes, varjulistes, niisketes kui ka kuivemates kasvukohtades.

Praeguseks on nad aedades kasvatamise tõttu levinud väga laialt ning on Eestis kantud looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja. See tähendab, et pargitatrad on Eestis keelatud võõrliik ja neid ei tohi istutada ega levitada.

Pargitatarde hea levikuvõime taga on nende vastupidavad risoomid. Risoomidesse talletatakse toitained, mille abil kasvab ka väikesest risoomitükist, mis asub kahe meetri sügavusel mullas, uus taim. Kui pargitatrad levivad aedadest loodusesse, hakkavad nad kohalikke taimi välja tõrjuma. Seda nii oma tiheda kasvu, teiste varjutamise kui ka teisi taimi tõrjuvate keemiliste ühendite tootmise tõttu.

Eriti suur on saja maailma kõige agressiivsema taimeliigi hulka kuuluva voolja pargitatra mõju kohalikule elustikule. 

Et seda mõju vähendada katsetab Keskkonnaamet järgmise viie aasta jooksul erinevate tõrjemeetodite efektiivsust, sh katmist spetsiaalse vastupidava geotekstiiliga, kuuma auruga töötlemist, taime varre lõikamist ja sellesse herbitsiidi süstimist.

Pargitatraid aitab määrata allolev galerii!  

Lisainfo

Keskkonnaameti looduskaitse korraldamise osakonna peaspetsialist Merili Lillemets, merili.lillemets@keskkonnaamet.ee

Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna nõunik Merike Linnamägi, merike.linnamagi@kliimaministeerium.ee