Meie enam kui saja-aastase looduskaitse vast üheks olulisemaks saavutuseks on suurte, sadade ruutkilomeetrite suuruste loodusmaastike säilitamine rahvusparkides ja kaitsealadel, nagu Soomaa, Lahemaa, Alam-Pedja ja Kõrvemaa.
 

Pärandniidud tekkisid tänu piisonitele ja tarvastele

Klassikalise põlislooduse – soode ja metsade kõrval on meie kohustuseks hoida ka Eesti pärandniite – loopealseid, luhti, puisniite, sooniite, rannaniite ning puiskarjamaid.

Pärandi all mõtleme küll esmalt oma esivanematele, maarahvale, kelle kariloomadele need alad elutähtsad olid, kuid inimkond on need alad pärinud aga hoopis teistelt olenditelt, ninasarvikutelt, elevantidelt ja jõehobudelt, kes sadu tuhandeid aastaid tagasi rohumaad lahtisena hoidsid.

Kui paksunahalised lavalt lahkuma pidid (paljuski inimese tõttu), siis pärisid niidud juba metsikud hobused, piisonid ja tarvad. Ja alles tüki aja pärast inimesed.

Nende tuhandete aastate jooksul on niitudel kujunenud iseloomulik liigirikas elustik, mis selleks ajaks, kui inimene vikati välja mõelda jõudis, oli juba täiesti omanäoline. Ka need valgusele avatud tingimustes kujunenud sajad liigid (taimed, seened, putukad, samblikud jpt) on Eesti põlisliigid, lihtsalt nüüd elavad nad kooselus lehmade ja niidukitega, mitte piisonite-tarvastega.

Nii nagu vihmamets, kus koos sajad ja sajad erinevad liigid, on arenenud häirimatult tuhandete aastate jooksul samades keskkonnatingimustes, on sajanditega kujunenud ka meie alvarid, puisniidud ja teised lõputult elurikkad niidud.
 

Linnapargid on meenutus puisniidust

Need niidud on oluline osa meie kultuuriloost ja identiteedist. Ka meie linnapargid on meenutus puisniidust, mis küllap oli ürgse eurooplase lemmikmaastik, sest seal oli palju liike, mida süüa, piisavalt avarust, et näha nii võimalikku saaklooma kui ka kiskjat ning muidugi ka piisavalt sobivaid laia võraga puid, mille otsa viimaste eest pakku minna. Nii ongi inimkonna nüüdne pargikultuur meenutus sellest ideaalmaastikust.

Pärandniitude ökoloogilist väärtust, muuhulgas biotõrjet, mullastiku rikastamist, süsiniku pikaaajalist sidumist, tolmeldajate varasalve hoidmist, teadvustasime Eestis 1990. aastatel. Tegime seda suuresti tänu Lääne-Euroopa valusale kogemusele: sõjasurutisest oldi küll edukalt väljunud, ent elurikkuse kaotuse hinnaga.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi põllumajandus oli hoolimata loosungitest Lääne-Euroopaga võrreldes ebaefektiivne ja seetõttu elurikkad niidud oma asukatega meie taasiseseisvumise hetkeks veel alles, ent nende kadumine ja kinnikasvamine oli juba alanud.
"Praegu on Eestimaal kasutuses ligikaudu 420 ruutkilomeetrit pärandniite ja tegemist pole enam ammu möödanikust rääkiva vabaõhumuuseumiga."

Möödunud sajandi lõpus määratletigi niiduliikide kadu ühe suurima ohuna meie elurikkusele ja 2001. aastal hakati pärandniite kogu Eestis loodushoiutööna taastama ja hooldama. Praegu on Eestimaal kasutuses ligikaudu 420 ruutkilomeetrit pärandniite ja tegemist pole enam ammu möödanikust rääkiva vabaõhumuuseumiga, vaid välja on kujunenud jätkusuutlik, kasvav süsteem, mis annab tööd enam kui tuhandele maainimesele, olles kujunenud arvestatavaks ettevõtlusvormiks.

Oluline on märkida, et ka meie põllumajanduse üleminek piimakarjalt lihakarjale 2000. aastate alguses toimus paljuski just rahvusvaheliste looduskaitseprojektide käigus. Talunikele hangitud enam kui tuhat nn looduskaitseveist leevendasid põllumajandusele kriitilisel ajal kindlasti tollase maaelu üleminekupingeid.
 

Paari aastaga taastuvad kaunite õitega avamaaliigid

Pärandniidu tagasitoomine on paratamatult silma riivav ettevõtmine, varem müürina - küll tihti läbimatuna, aga vähemalt rohelisena – seisnud kadastik või männitukk kaob ning selle asemele tekib räsitud ja ühel hetkel ka elutu maalapp.

Kuigi teame, et selline kadakavõsa või männitukk andis tuge üsna vähestele liikidele, on vaatepilt esimesel hetkel ikkagi häiriv. Sellist niiduala tagasitoomist on vast kohane võrrelda meditsiinilise operatsiooniga, ka silmaläätselõikust või kasvaja eemaldamist ei ole ju kena kõrvalt vaadata. Patsient hakkab aga pärast edukat operatsiooni kiiresti taastuma ning peagi on patsienti lausa rõõm näha. Niidu puhu võtab üldjuhul aega paar aastat, et mullamälus ehk seemnepangas varjul olnud kaunite õitega avamaaliigid tagasi tulla saaksid.
Meeles tuleb pidada, et looduse ökoloogilise taastamine on olnu tagasitoomine, mitte millegi uue loomine ja seetõttu tuleb arvestada paiga ajalooga. Looduskaitsetööde alad valitakse välja hoolika analüüsi tulemusel ja midagi juhuslikku selles ei ole.

Mõnikord on muutused nii ulatuslikud ja pöördumatud, et algse juurde naasmine pole praktiline. Nii on mõistlik metsasüdames liigirikkaks salumetsaks kujunenud puisniit jätta arenema loodusmetsaks. Küll aga pole salumetsa, mis on puisniidu kõrval üks meie liigirikkamaid elupaiku, väärtus võrreldav näiteks rannaniidule istutatud liigivaese okaspuutukaga.

Edukas looduse taastamine saab käia ainult käsikäes tulevikupildiga ehk nende väärtuste, mille tagasitoomise nimel pingutatakse, selgitamisega. Männikultuur rannaniidul asendub avamaastikku vajavate viglede ja koovitajate mängulennuga, lõoke saab tunda rõõmu mitte ainult oma laulust ja pesarajamisest, vaid ka poegade üleskasvatamisest, sest saagi leidmine avatud alal on rebasel või kährikul märksa raskem, kui üksikute liigivaeste männisaludega ülepuistatud maastikul. Me ei saa seda tööd teha ilma maaomanike toeta ja meil on 800 pärandniitude hooldajat, kes end igapäevaselt sellele tegevusele pühendavad.

Need on ainult mõned sõnumid, mis toetavad pärandniitude tagasitoomiseks vajalikku tööd. Euroopa Liidu looduse taastamise määrus võis ju Brüsseli koridoridesse toppama jääda, aga meie jätkame hädavajalike taastamistöödega.

Hoiame metsi ning laseme neil põlistuda seal, kus need on ajalooliselt olnud ja niidualasid taastame seal, kus neid sajandeid loodushoidlikult niidetud. Ainult nii oleme edukad ja saame hoida Eestimaad nii endale kui ka tuhandetele teistele põlistele liikidele, kellega seda paika jagame.

Foto Häädemeeste rannaniidu kuremõõkadest on teinud Vaido Otsar.