Ehkki rannaniite hakati maahooldustoetuste abil hooldama juba kakskümmend aastat tagasi ning visuaalselt näevad niidud toredad välja, pole niitude linnustik siiski loodetud mahus taastunud – nii niidurüdi, mustsabavigle, punajalgtildri kui ka tutka arvukus langeb. Tartu ülikooli teadlased on uuringute käigus leidnud, et praegused rannaniidud on maas pesitsevate ja seal toitu otsivate kahlajate jaoks liiga kitsad. Seda paljus just nõukogude ajal rannaniitude kõrgematele osadele istutatud metsa tõttu, mis lindudele ei sobi, sest nad on avamaastiku liigid ja kitsastel aladel pesitseda ei saa. Mida rohkem on puudetukke ja põõsastikke, seda sobivam on ala ka rebastele ja kährikutele, kes hõlpsasti peidukoha leiavad ning maapinnal olevaid linnupesi rüüstavad.

„Rannaniitude hooldajad on näinud niite hooldades palju vaeva, kuid sooviks, et niidud toimiks ka kvaliteetsete elupaikadena ning nende hool tasuks end ära. Selleks on vaja niidupindala laiendada ning niite ümbritsevad puistud maha võtta,“ ütleb Tartu ülikooli teadur Riinu Rannap.

Keskkonnaameti Hiiumaa maahooldusspets Kaie Sarv lisab: „Kinni kasvanud kunagistes liigirikastes niitudes ja sealsetes kuivades männikutes pole ei marju ega seeni, ei lillerohkust ega liblikaid, kuid traditsioonilisi Hiiumaa maastikke tulevad vaatama kõik ning lindude ränded on tõmbemagnetiks paljudele linnuhuvilistele üle maailma.“

Kaie rõhutab veel, kui oluline on mõista, et pärandniitude hooldajate töö on väga vastutusrikas ning sealt ei saa hõlptulu. Ideaalne oleks, kui rannaäärsete maade omanikud ja kokkuostjad ei küsiks pärandniitude hooldajatelt liiga kõrgeid renditasusid, vaid näeksid suuremat pilti oma võimalusest luua ja säilitada elurikkust.

Selle aasta sügisel korraldab keskkonnaamet ühes „Loodusrikka Eestiga“ esimese maahooldajate tunnustusürituse, mida õnnestumisel hakatakse pidama iga kahe aasta tagant!