Tulemuspõhise toetuse puhul määravad eksperdid kindlaks niidu kriteeriumid ja meetodid, kuidas majandaja ise saab nii oma niidu kvaliteeti hinnata kui ka vastavalt sellele tegutseda. Näiteks võib vajadusel alustada niitmise ja karjatamisega varem kui seda pärandniidu hooldamise üldtingimustes ette nähakse.

"Väga paljud hooldajad teeks natuke teistmoodi, aga regulatsioon ei luba," ütleb Keskkonnaameti maahooldusbüroo juhataja Gunnar Sein, "me tahame katsetada, kas tegevused väljaspool praegust raamistikku annavad tulemuse. Näiteks Lõuna-Euroopas, kus tulemuspõhiseid toetusi on kauem praktiseeritud, on tulemused olemas. Kas nad meil ka vilja kannavad, saab järgmise viie aasta jooksul näha!"

Varasem niitmine võib näiteks leevendada märgadel niitudel laiuva tarnastiku probleemi. Kui kevadine suurvesi taandub alles juunis, on tarnad juba üle kasvanud ning loomad neid enam süüa ei taha. Parim võimalust laustarnastike ohjamiseks oleks neid karjatada, seejärel niita enne õitsema hakkamist ja siis uuesti karjatada. Samuti katsetatakse augustis tarnastikele laotatavate heinarullidega, lootuses, et liigirikkast heinarullist pärit seemned satuvad ka tarnastikule ning aitavad seeläbi ala mitmekesistada.   

Kuna uuringud näitavad, et karjatamine võib segada üleeuroopalise tähtsusega rohenepi mängu, katsetatakse osa aladel mängualade ümbritsemist karjaaiaga.

Tulemuspõhise toetuse pilootimine võimaldab läbi viia nii ülaltoodud kui ka muid „tavapärase majandamise kastist“ väljas olevaid katsetusi. Tegutsemisi seiravad Tartu ülikooli teadlased. Kui tulemuspõhine toetus end õigustab, rakendatakse seda järgmisel EL põllumajandusperioodil laiemalt.