„Kahepaiksed on ökosüsteemi tundlikud indikaatorliigid – kui nende elu läheb halvasti, on see märk, et midagi on valesti kogu maastikus,“ selgitab kahepaiksete uurija Riinu Rannap. „Ühe väikese veesilma taastamine võib anda kahepaiksetele uue võimaluse sigimiseks, kuid see aitab taastada elurikkust ka laiemalt.“

Meie projektist taastatud tiikide sihtliigiks on mudakonn ja harivesilik.

Sel sügisel jätkasime Lõuna-Eestis sealt, kus eelmine aasta pooleli jäi: taastatud sai 21 kahepaiksete sigimisveekogu Otepääl, Haanjas ja Sadrametsas. Välja sai õpetatud uued kopamehed (sest õigupoolest ongi kopamehed oma kopakabiinis need, kes looduse taastamise tööd läbi viivad ning nende töö kvaliteedist sõltub paljuski edaspidine), räägitud sai paljude toredate maaomanikega, kes vägagi õhinal nende maadel tehtavaid taastamistöid jälgisid ning selle käigus kahepaiksete advokaatideks hakkasid. Ja natuke kurgede prokurörideks😉

Kõiki taastamisele minevaid väikeveekogusid on Riinu Rannapi meeskond seiranud ka enne taastamist, et fikseerida veekogude seisund ning määratleda veekogud asustavate kahepaiksete ja vee-suurselgrootute liigiline koosseis ja seetõttu saab taastamisjärgse seire abil tõdeda, et harivesilikud võtavad tiigid kiiresti omaks (k.a seal, kus nad enne üldse ei siginudki), mudakonna tulekut on vaja aga veel oodata.

Siiski võib öelda, et väikeveekogude taastamine on looduskaitse üks tõhusamaid ja kuluefektiivsemaid tegevusi. Lisaks ökoloogilisele väärtusele on neil ka suur esteetiline ja hariduslik mõju – vesi toob elu nähtavale ja muudab maastiku mitmekesisemaks.