Kõre oli väga iseloomulik liik Lääne-Eesti ja Pärnumaa rannikualadel ning saartel veel 20. sajandi esimeses pooles. 20. sajandi teisest poolest alates on kõre arvukus Eestis pidevalt kahanenud, jõudes praeguseks seisu, kus liik on paljudest piirkondadest kadunud. See tendents avaldub ka teistes riikides. Kõre hääbumise peapõhjuseks võib pidada liigile sobivate elupaikade kadumist: Eestis on kõre asustanud luitealasid ja rannaniite, eriti rannakarjamaid.
 

Elupaiga taastamine ja hooldamine

Kõre vajab eluks avatud, päikesepaistelisi alasid, mis on liivase või kiviklibuse pinnase ning hõreda ja madalmuruse taimestikuga. Madalmuruse (≤ 10 cm) taimestiku tagamiseks tuleb aladel loomi karjatada või taimestikku niita. Parima tulemuse annab eri loomaliikide (veised, hobused, lambad ja kitsed) koos karjatamine. Veised, hobused ja kitsed toituvad niiskemal alal, lambad eelistavad süüa taimi kõrgemal ja kuivemal alal ning pügavad neist liikidest kõige paremini võsa. Kariloomad trambivad ka meelsasti lompides, välistades nii nende kinnikasvamise.

Kõrele sobivate elutingimuste saavutamiseks peab rannaniidul loomade karjatamine olema piisavalt intensiivne ehk 1 loomühik (täiskasvanud veis või hobune) hektari kohta. Karjatamine võiks alata mais-juunis ja kesta vähemalt septembrini. Sellest väiksema karjatamiskoormuse puhul peab karjatamisperiood olema sügisel pikem. 

Kui kõre elupaik (rannaniidud, liivakarjäärid ja kalatiigid) on ulatuslikult roostunud või võsastunud, siis tuleb avatud elupaiga taastamiseks roog või võsa eemaldada. Pikemaajalise efekti saavutamiseks on vaja lepavõsa ka välja juurida. Eemaldatud materjal tuleb kokku koguda ja põletada või ära vedada. Sobiv aeg vana roo ja võsa lõikamiseks on talvekuud (kuni aprilli alguseni), kuna sel ajal on maa külmunud.

Roogu on vaja niita vähemalt üks kord vegetatsiooniperioodi jooksul, veelgi parem tulemus saavutatakse kahe niitmisega. Niita tuleb kindlasti juulis või augusti alguses, sest sel juhul vähendatakse roo elujõulisust kõige efektiivsemalt.

Roost ja võsast puhastatud niidualal tuleb hakata loomi karjatama. Kui niidul on piisav karjatamiskoormus ja kariloomad toituvad sellel alal juba maikuus, siis piisab talvisest roo niitmisest, sest värsket roogu söövad loomad meelsasti. Kui karjatamiskoormus pole piisav või loomad pole roogu söönud, siis tuleb kindlasti seda ala ka suvel niita ja niide koristada või purustada. 

Kulustunud niidualal võib hilissügisel või varakevadel (märtsis), kui maa on külmunud, kulu põletada. See on vajalik, kuna kariloomad eelistavad kulu asemel süüa värsket, tärkavat rohtu.

Kui vajalikku karjatamisintensiivsust ei saa tagada, siis tuleb rajada karjaaiad nii, et loomad oleksid koondatud kõre kudemisveekogude lähimasse ümbrusse. 

Metsastatud luite- ja liivikualadel tuleb männikultuur raadata, et taastada päikesele avatud maastik. Seejärel on vaja välja juurida ka kännud. Avatud liivaala suurendamiseks ja puhmarinde vähendamiseks tuleb taimestunud või taimestuma hakkavaid liivaalasid randaalida või kultiveerida. 
 

Sigimisveekogu taastamine, rajamine ja hooldamine

Kõre sigimisveekogu peab olema 100% ulatuses päikesele avatud. Seetõttu ei tohi lasta selle kaldaala võsastuda, roostuda ega kõrget kuluheina täis kasvada. Kuna kõre kullesed koonduvad sigimisveekogu madalasse kaldavette ning selle veekogu kaldaalal toituvad moonde läbinud noorkõred, tuleb sigimisveekogu servad hoida avatuna ja madalmurusena. Seda on võimalik saavutada, kui kariloomad pääsevad vabalt sellise veekogu juurde. Madalaid veesilmi ja rannaniidu lompe ei tohi karjatamisalast välja jätta.

Kui karjatamisintensiivsus ei ole madalmuruse taimestiku tagamiseks piisav, siis tuleb rannaniidul ja sigimisveekogus sügisel (septembris) taimestikku niita, et rannakarjamaa ei saaks kulustuda ning veekogu kinni kasvada.

Roostunud sigimisveekogus tuleb roogu niita kindlasti vähemalt kaks korda vegetatsiooniperioodi jooksul: kõigepealt juulis ja seejärel augustis või septembri alguses. Eriti efektiivse tulemuse annab veealune roo niitmine, kuna sel juhul tungib vesi pilliroo õõnsasse varde ja pärsib taime kasvu.

Niidetud hein ja pilliroog tuleb kokku koguda ning veekogust eemaldada, mitte sinna lagunema jätta. Hekseldada tohib pilliroogu vaid sigimisveekogust eemal ja juhul, kui meri purustatud rohtset massi veekogusse ei lükka. 

Kui sigimisveekogus leidub hulgaliselt vana roogu, tarnapuhmaid, hundinuia, pajupõõsaid või muid taimi, mida kariloomad meelsasti ei söö, siis tuleb see veekogu esmalt taimestikust puhastada: pilliroog ja teised kõrgekasvulised taimed on vaja maha niita ning põõsad maha raiuda.

Seevastu pakub madal taimestik (näiteks valge kastehein) veekogus varjevõimalusi nii kudule kui ka kullestele. Sigimisveekogu mudast puhastamine, olemasoleva veekogu süvendamine või uue rajamine peab toimuma liigieksperdi järelevalve all. Kuna kõre on sigimisveekogu kvaliteedi suhtes väga nõudlik, tuleb selle rajamisel või taastamisel arvestada kõiki liigispetsiifilisi nõudeid. Vastasel juhul võib taastatud või rajatud veekogu põhjustada kõre asurkonnale rohkem kahju kui kasu, sest nii võidakse luua soodsamad tingimused röövloomadele ja konkureerivatele kahepaikse liikidele. 

Pärast sigimisveekogu rajamist tuleb seda ka regulaarselt hooldada. Nii ei teki juurde tiike, mis on rajatud, aga jäetud hooletusse.
 

Kuula kõret

Niidurüdi on niidukahlajate hulka kuuluv lind, kes pesitseb niisketel rannaniitudel, väikesel arvul ka soodes. Liigi Läänemere asurkonna suurus on 500–640 paari, Eestis pesitseb neist ligikaudu üks kolmandik – seega on tegemist ühe meie vastutusliigiga. Niidurüdi arvukus on kõigis Läänemere maades viimaste kümnendite jooksul suurel määral kahanenud, mitmelt maalt on see liik kadunud. Eestis on arvukus viimase kümnendi jooksul stabiliseerunud.

Niidurüdile sobilikku pesitsusala iseloomustavad järgmised tunnused: 

• pinnavee kõrge tase; 
• madalmurune rohustu; 
• avatud niidukooslus, mille pindala on vähemalt 50 ha.

Märjemaid alasid vajab niidurüdi pesitsuskohaks ja poegade toitumispaigaks. Madalmurune rohustu on tarvilik poegadele liikumiseks. Madalmurune osa ei tohi olla ühtlane nn golfimuru, vaid mosaiik madalaks (u 5 cm) söödud aladest, kus paiknevad kõrgema rohuga (15–20 cm) mättad (veiste karjamaal klassikalised nn rammutukad). Need mättad on kohad, kuhu niidurüdi teeb oma pesa ja kuhu tema poegadel on võimalik varju pageda. Madalmurused alad on toitumis- ja liikumisteeks ning nende osakaal rüdi elupaigas peaks olema u 75%.

Tavaliselt tuleb karjatamisega alustada maikuu jooksul. Sel ajal saab alguse peamine rohukasv ja karjatamise alustamine väldib rohustu ülekasvamist.

Image

Oluline on tagada lindude ligipääs niidult madalasse vabavette, milleks on madal rannikuvesi või püsivad madalad veesilmad niidul. Eesti niitudel toitumiseks sobivad püsivad veesilmad tavaliselt puuduvad ja seepärast on oluline niidu avatus merele: rannajoon peab olema valdavas ulatuses kõrgtaimestikust (näiteks pilliroost) puhas, et linnud saaks niidu ja mere piiril olevas madalas mudases vees toitu otsida.

Niidurüdi on kohastunud pesitsema avatud maastikul, kus ta näeb liginevat vaenlast kaugelt ja saab vajaduse korral kiiresti pesalt lahkuda. Seepärast peavad sobilike pesitsusalade ümber olema avatud niidualad. Isegi kui need ei ole liigile otseselt pesitsemiseks sobilikud (oma kuivuse või muu parameetri poolest), on oluline nende avatus, et röövloomadel ja -lindudel puuduksid peitumisvõimalused. Avatud niidu ulatus rüdi pesapaiga ümber peaks olema vähemalt 150 m, soovitatavalt 500 m.

Niitmine niidurüdi pesitsusalal põhiliseks majandamismeetodiks ei sobi, kuna see ei taga madalmurust rohustut vegetatsiooniperioodi üheski staadiumis. Samuti ei aita see kujuneda toitumisalana olulistel taimestikuvabadel lompidel, mudalaikudel ega veesoontel. Niitmist võib aktsepteerida meetmena, mis karjatamist täiendab, eriti taastataval ja tugevama heinakasvuga niidul, kus madalmurususe saavutamiseks on vaja kasutada karjatamiskoormust üle 1,5 loomühiku hektari kohta. Karjatamiskoormust tuleb reguleerida kohalike olude järgi, sest niidud erinevad üksteisest ja seepärast ei ole võimalik rakendada universaalset karjatamiskoormust. 

Niidurüdi alustab pesitsemist enne kevadise vegetatsiooniperioodi algust. Seepärast on sobiliku rohustu struktuuri saavutamisel ja sobilike pesitsusvõimaluste loomisel esmatähtis eelneval aastal toimunud karjatamine. Karjatamiskoormus peab tagama, et järgneval kevadel on niit üleni kuluheinast vaba. Kulu võib olla üksnes mätastel ja laiguti kõrgematel aladel, kuhu niidurüdi saab pesa peita.

Image

Üldiselt on sobivaks karjatamiskoormuseks Eesti rannaniitudel 0,7–1 loomühikut hektari kohta. Seda eeldusel, et karjatamisperiood algab mais ja lõppeb oktoobris. Tugevalt kulustunud ja taastataval alal võib suurendada koormust üle 1,0 loomühiku hektari kohta alates 24. juunist. Selleks ajaks on enamikul niidulindudest pojad koorunud ja seega väheneb oht, et need kariloomade jalge all hukkuvad. Kevadine suurendatud koormusega karjatamine kasvataks pesade hävimise ohtu.

Niidurüdi pesitsusalalt tuleb eemaldada kõik põõsad, puud ja muud vaadet takistavad objektid, kuna avamaastiku liigina ei pesitse niidurüdi vaadet häirivate objektide läheduses. Evolutsiooniliselt on selline kohastumus tekkinud kaitseks röövloomade eest. Kitsa ribana asetseval rannaniidul tuleb võimaluse korral raiuda ka metsaäärset võsa, et laiendada avatud elupaika, vähendada servaefekti ja luua rüdile ohutumad pesitsustingimused.

Niidu pinnas peab olema niiske. Niidurüdi saab toitu kätte vaid pehmest pinnasest, mistõttu rannaniidu stabiilselt kõrge pinnavee tase on väga oluline. Kui läbi rüdi elupaiga või vahetult pesitsusala serva on rajatud kuivenduskraav, siis see halvendab olulisel määral pesitsusala kvaliteeti. Vähemalt niidurüdi leviku põhialadel on vaja need kuivenduskraavid sulgeda või lasta neil kinni kasvada, kui tegemist pole eesvooluga. Eesvooluks oleva kraavi kaldad tuleb kujundada looduslähedaselt madalaks ja laugeks, et niidurüdi (ja teised niidukurvitsalised) saaks seal toituda.

Rohunepp kuulub Eesti kõige haruldasemate ja kaitset vajavamate linnuliikide hulka. Ta pesitseb üleujutataval luhaniidul, kuid ka teistel niisketel niitudel (heinamaal, rannaniidul), madal- ja siirdesoos, harvem poldril ja raiesmikul.

Rohunepi pesitsusaegne tegevus koondub mängu ümbritsevale alale, mille suurus on 50 hektarit kuni paar ruutkilomeetrit. Seda ala nimetatakse kodupiirkonnaks ehk pesitsusterritooriumiks ning selle raadius on praeguste teadmiste alusel kuni 1 km ümber mängu.

Isaslinnud püsivad mänguperioodil (mais-juunis) kuni 0,6 km raadiuses, emaslinnud võivad kasutada kuni poole laiemat tegevusraadiust. Pärast pesitsemist jäävad nepid juuli lõpuni või augusti keskpaigani pesitsusalale. Hiljem võib neid sagedamini kohata rannikul (Eestis on neppi kõige enam kohatud Lõuna-Pärnumaa rannaniitudel), kust nad lahkuvad tavaliselt septembri keskpaigaks.

See, kas lamminiit rohunepile sobib, oleneb eelkõige sellest, millised on mullaomadused ja kas tema põhitoit ehk vihmaussid on kogu pesitsusperioodi vältel (aprilli keskpaigast juuli lõpuni) pidevalt kättesaadavad. Näiteks niiskustingimuste järsu muutuse korral (kui muld kuivab läbi) võivad vihmaussid kiiresti siirduda puhkefaasi, et veeta ebasoodne periood limakookonis, püsides 15–30 cm sügavusel mullapinnast.

Rohuneppi ohustavateks teguriteks on: